Kaie Kõrb lahkub lavalt, kuid jätkab pedagoogina, eile andis ta tundi balletikoolis. Foto: Liis Treimann

Kaie Kõrb, võtsite vastu otsuse lavalt lõplikult lahkuda. Miks?

Samal teemal: Reveranss prima ballerina assoluta’le

Selleks et elada lõpuks täisväärtuslikku elu.

Tõtt-öelda, minu jaoks tuleb see veidi ootamatult – teie lavalisele vormile, nii palju kui teid on viimasel aastal üldse lavale lastud, pole ju midagi ette heita... Ma ei ütle kümme, aga viis aastat võinuksite veel vabalt laval olla, plastilisemaid osi teha.

Võinuks, ja ma tegelikult mõtlesingi nii, aga elus tuleb vahel lihtsalt valida... Kõike korraga ei saa. Mina valisin selle tee, valisin oma elu. Üks asi on teater, teine asi elu väljaspool teatrit.

Ma ei saa, ei oska praegu täpsemalt ütelda, kuidas mu elu edasi läheb. Seda ei oska keegi ütelda. Fakt on see, et kui ma oleks edasi tantsinud, tulnuks kõigest muust loobuda, ainult lava ja kõik.

Aga nendes tingimustes? Kui sulle kogu aeg sisendatakse, et sa oled vana, et sa ei pea tantsima. Miks ma peaksin kogu aeg tõestama, et ma olen vormis, kui ma tegelikult ka olen. See on ju absurdne! Milleks?

Kui palju mõjutas teie otsust see, et Paul Himma valiti tagasi Estonia peadirektoriks? Ja et Tiit Härm, kel leping samuti lõppemas, jätkab ilmselt balletijuhina.

Ei, ei mõjutanud üldse. Ja see, et Tiit Härm balletijuhina jätkab, pole ju veel üldse kindel.

Ei ole?

Ei ole. Te ju aimate, mis balletis sünnib, milline tööõhkkond seal valitseb. Himma võiks siin ükskord juba midagi ette võtta, liiga kaua on see kestnud. Mis isiklikult mind puudutab, siis leian, et mulle on viimase nelja aasta jooksul tehtud piisavalt ülekohut, alates sellest, et ma pole saanud, pehmelt öeldes, just palju tantsida. Kui jalad on alt lõigatud, kuidas saab siis hingki terve olla.

Teie leping lõpetati tervislikel põhjustel, mis sellega täpsemalt on?

Ma ei tahaks seda täpsustada. See on minu elu. Võin öelda niipalju, et haige ma ei ole, pigem kurnatud, vajan taastusravi...

Kas teie otsus on pöördumatu? Ei kuulu aasta-kahe pärast ülevaatamisele?

See võib kõne alla tulla siis, kui teatris midagi muutub. Mõni üksik huvitav roll ei ole üldse võimatu. Aga hetkel ma isegi ei mõtle sellele. Eks aeg näitab!

Õpite praegu Moskvas pedagoog-repetiitoriks?

Jah, diplomitöö on veel jäänud.

Mis edasi saab?

Kuna Eesti riik maksab mu õpingute eest, peaks olema loogiline, et ma saan õpitut ka Eesti balleti hüvanguks rakendada.

Estonia teater pole tööd pakkunud?

Ei ole.

Lahkute lavalt kuidagi vaikselt.

Vaikselt jah.

Pidulikku ärasaatmist ei tule, lilled, kõik muu?

Mulle pakuti kohviõhtut talveaias, aga... seda pole mõtet isegi kommenteerida.

Karjäärile tagasi vaadates – kuhu jääb helgeim, kuhu kurvim hetk?

Võib-olla päris algus, konkursid. Moskva võit. Tänu neile hakati mind Venemaal igale poole kutsuma, ma tantsisin sõna otseses mõttes läbi kogu toonase liidu, «Luikede järvega» käisin laval vist küll igas linnas, kus vähegi lava oli.

Gastrollid koos Suure teatri ja Plissetskajaga, «Giselle’i» esietendus Madridis koos Suure teatri trupiga. Toona ei saanud ma ehk arugi, et need nii tähtsad on.

Kurvim – ma poleks iialgi ette kujutanud, et asjad meie balletis võtavad nii masendava pöörde. Aga noh, sellest on juba piisavalt räägitud...

Tagantjärele kahetsete midagi?

Ei. Ma ei ole kahetseja tüüp. Üldse ei ole. Nüüd huvitab mind ainult see, mis on ees.

---------------------------------------------------------

1981

«Meloodia veel kadentsita», Noorte Hääl, 15. aprill

«22. märtsil esietendunud «Luikede järv» oli sündmus, mis on võrreldav ainult legendaarse Helmi Puuri lavaletulekuga 1954. aastal. Verisulis baleriin K. Kõrb, kes alles suvel 1980 lõpetas Tallinna Balletikooli, vapustas oma debüüdiga Odette-Ottilie kaksikosas.

Et K. Kõrbi debüüti vääriliselt hinnata, peab alustama tõigast, et «Luikede järv» on bale-riinide klassikarepertuaari raskeim ja keerukaim teos. See nõuab priimabaleriini mahtu: absoluutset musikaalsust, väljapaistvaid füüsilis-plastilisi eeldusi, silmapaistvat tehnilist meisterlikkust, loomeinimese individuaalsust.

Sellise eeldustekompleksiga baleriini, kes kehastaks enamikkugi neist nõuetest, Estonia balletil seni olnud ei ole. Sellepärast oli K. Kõrbi esinemine Odette-Ottilie kaksikosas erakordselt raske eksam. Võit, mille noor baleriin ja Estonia saavutasid, on kogu eesti professionaalse balleti arengus etapilise tähtsusega.

/---/ Julgen väita, et K. Kõrb on sündinud tantsima, et milleski kehastab ta 20. sajandi tantsijaideaali.»

1984

«Moskva balletikonkursil», Teater. Muusika. Kino. nr 7

/---/ «81 balletiartisti võistutantsimise lõpptulemuse võib kokku võtta paari sõnaga – vaimustav, hiilgav. Need sõnad on samaaegselt väheütlevad ja kõlavad arvatavasti õõnsalt, pretensioonikalt – kuid erakordne on ka Kaie Kõrbi jõudmine baleriinide tippu /---/

Olen sügavalt veendunud, et alguse forte fortissimo ei ole ainult Kaie Kõrbi tormilise menu kohisev järelkaja. Kaie Kõrbi konkursivõidul on oma kindel ja oluline koht eesti balletis tervikuna.

/---/ Konkursi II vooru lõpetanud katkend «Antoniusest ja Kleopatrast» kujunes hiilgenumbriks ja sisuliselt pärjas K. Kõrbi üldvõidu. Kaie Kõrb oli Kleopatra varbaotsast sõrmedeni, valitseja ja naise keerukas sulam: plahvatusohtlik, hetketi hirmuäratav ja ometi kaastunnet tekitav. /---/

Selline esinemine veenis, kui sügav ja küps on praegu K. Kõrbi vaim ja kui täiuslik on tema tehnika! Hämmastav ja harva esinev mastaapsus nii hapras olendis kui baleriin!»

1988

«Meloodia. Jooni ja värve baleriini paraadportrees»,

Sirp ja Vasar, 10. juuni

«Kaie Kõrbi tähelend Estonias jätkub tõusujoones. On möödunud seitse hooaega. Tänaseks on kordaminekute reas Tulilind ja Raimonda, Margarita ja Quiteria, K. Singi – M. Murdmaa «Sünni ja surma laulud», rikkalik kontsertrepertuaar. Hispaania press kirjutab K. Kõrbist kui viirastuslik-õhulisest, kordumatust Giselle'ist.

Harukordne ja kohati ilmselt intuitiivne on K. Kõrbi oskus tabada muusikalise fraasi emotsionaalsed pinged. Harva on õnnestunud balletilaval näha sellise tähenduslikkusega plastilist suursugusust. K. Kõrbi plastiline meloodia voolab vabalt. /---/

Esmakordselt Estonia lavalt nähtud P. Tšaikovski-G. Balanchine'i «Serenaad» erutas ja liigutas enam kui divertismentlikku laadi miniatuurilt loodad ... Ja nagu õhtule kohane – võrratu oli Kaie Kõrb. Selle kõige loomulikkus, mida ta laval teeb, on imeteldav. Ilmselt siit tuleneb legend: baleriiniks saavad vaid kõige hingestatumad.»

2001

«Balletisümfoonia läbi kahe aastakümne», Sirp 20. aprill

«Kaie Kõrb on 20 aastat Estonia laval – 28. märtsil «Anna Karenina», 30. märtsil «Luikede järv», 1. aprillil «Preili Julie». Juubelietendused. K. Kõrb sai 40-aastaseks. Estonia teatrile on sellest antud pool, selle ajaga on tantsitud suurosad kuni Sureva luigeni, mindud keerdkäiguliste preili Julie, Carmeni ja Anna Karenina hinge süvasoppidesse, need lava-aastad on toonud üldtunnustatud prima ballerina assoluta tiitli. /---/

1. aprillil nähtud Julie ilmus sellise lainetava mõttepingega, mahasurutud sosinast kuni rõkatava kirepurskeni, kutsuvana ja käskivana, võimukalt otsustavana ja siseheitlustest ahistatuna, ülima lihtsuse ja üllaima kuninglikkusega, siiralt ja teesklevalt, hellalt ja karmilt. Sõnaga – kõrbilikult mõtet liikumiseks ja liikumist muusikaks vormides sünnib tänase Kaie Kõrbi Julie – üks tundetugevamaid ja samas romantilisemaid naiskangelannasid suurte teatrielamuste esireast.

Puutud kokku sellise kunstiga ja küsid endalt – kuidas seda ometi tehakse? Vastata ei oska. Selle ees tuleb peatuma jääda. Seda pole võimalik korraga haarata. Kui üldse ongi haaratav – etalonikski nimetatud, omaette ja suur nähtus KAIE KÕRB.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.8