Lauljatar Kärt Johansoni ja kitarrist Robert Jürjendali ühistööst valmis südamlik helikandja.

Regilauludesse suhtutakse sageli kui põlislaande. Kena, et ikka olemas on, ja uhke võõrastele näidata, aga ise sinna eriti ei kipu – või kui, siis ikka selle pilguga, et kuidas seda kõike piiri taha ärida.

On ingliskeelsed kirjad sellelgi Johansonide firma albumil, kus õde Kärt laulab. Ja ometi pole see mingi Viru folkshow või Nuustaku Riverdance. «Seitse une nägu» ei mõju «eesti brändina» ega «rahvuse tüvitekstina» – need on ennekõike inimeste laulud, inimese laulud. Ilma laulupeo pompoosse teatraalsuseta, ilma kitšiliku eksotiseeringuta. Ei ole neis ponnistust neid iidseid laule kuidagi popiks ja noortepäraseks teha, ei ole aga ka umbset konservatsionismi, mis asjatusse ürgautentsuse üritamisse kapselduks.

Aja lood

Tõesti ongi kergem rääkida neist lauludest eituse kaudu – ühtäkki on läbi saadud kõige selleta, mida vähemasti siinses melutööstuses ammugi vältimatuks väidetakse. Juba selles on «Seitsme une näo väärtus».

Mis on jäänud, on ometi kaotatust suurem. Kärt Johansoni laulmine, mis on õigupoolest kõnelemine, selle paiga lugude jutustamine – nende lugude hingamine. Robert Jürjendali saatehelid, mis on õigupoolest selle paiga karge õhu ja aja liikumine lugude sees ja ümber.

Ons Kärt ise vanade laulude jaoks noorevõitu? Jah ja ei. Need laulud on kui bluus, mida päriselt saabki ehk laulda vaid üle aegade elanu – kuid ka vaid siis, kui on neid laule aina laulnud ja hinganud.

Ja tema hääles on nood igiammused regilaulud ometigi niisama siin-ja-praegu kui «1959» ja «Maanteed röövida / Läbi tühjuse», lood Kärdi elukaaslase Tõnis Mägi hiljutiselt «Siiriuse»-albumilt (Mägi ise on kohal ka «rataslüüra ja mõminatega»). Ja nood omakorda tunduvad sama igiammused

Elus laulud

Küll tahaks, et neid une nägusid oleks albumil rohkem kui seitse – et neid jätkuks kauemaks kui napiks kolmveerandtunniks! Ent pole ju need seitsegi ilmtingimata kerge kuulamine. Nad ei taandu taustale, vaid kõnetavad kuuljat. Nad on hiis, mitte raielank.

Nad ei taandu helikandjasse konserviks, vaid on elus nõndagi, niiviisi tabavad tähelepanu. Saati siis Kärt Johansoni ülesastumistel täna ja lähipäevil. Seal on neile lugudele kuuldavasti lisagi tulemas – ja inimeste kokkusaamise väge.

Kui teil iganes on hingele kripeldama jäänud nende laulude kaugenemine igapäevast ja teist endist, siis siitkaudu saab neisse tagasi.

Kärt Johanson

«Seitse une nägu»

2004 ARM Music

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4