Samal teemal: Valla sotsiaalinspektor: tööd leiaks, kui vaid tahaks (18)

Kaire (30) ja Kuldar (28) Käärikul on kolm last. Viiekesi ajavad nad läbi 2850 krooniga kuus. Tööl pole kumbki käinud aastaid. «Kui ämm meid oma pensionist ei toetaks, oleks me päris näljas,» ütleb Kaire.

«Ma pean sellega elama. Aiamaal küürutamine ja loomadega õiendamine ei too mulle midagi sisse,» räägib Kaire edasi. Laudas on lehm, jõulude ajal ootab tapmist kaks peekonit, väike kanakari.

Kaire on kunagi töötanud sigalas ja lühemat aega lüpsilaudas. Enne lapsega koju jäämist oli õmbleja.

Kuldar püüab meenutada oma viimast ametlikku töökohta. «See võis olla seitse, aga võib-olla kümme aastat tagasi,» ütleb ta. Kuldar on ametilt keevitaja, viimati töötas liivapritsi peal. Nüüd pole tal õnnestunud enam tööle saada ja ega ta ole eriti otsinudki.

Väikse mehe raskused

«Minusugusele väiksele mehele on need tööd liiga rasked,» tunnistab Kuldar. Lisaks kannatab ta puusaluu hõrenemise käes, kuid gruppi pole antud. Ta pole veel 30, aga varakult hall, juustele viidates on juba talle tööotsi ära öeldud.

«See on meie vabariigi poliitika,» jõuab Kaire veel öelda, kui ta silmad pisarate varjamiseks kätega katab. «Mina mäletan oma lapsepõlve. Mul polnud kodus kunagi rahapuudust. Meie, kes me ei joo, vat ei tule rahadega toime.»

Vanemapalk oleks Kaire ja Kuldari meelest õiglane, kui kõik saaks võrdselt. Kuid isegi praegu pakutud miinimummäär oleks nende perele seninägematult suur summa.

Kaire on varmas teatama, et tulgu vanemapalk või mitte, rohkem ta enam lapsi sünnitada ei kavatse. Kuigi tervis lubaks. «Aga mina ei kavatse maksta 400 krooni selleks, et oma last tappa. Aborti ma tegema ei hakka,» tõdeb ta samas.

Süüa ostavad nad, kui on «raha päev». See on kaks korda kuus, ükskord lastetoetus, teinekord 500 krooni toimetulekutoetust.

Siis ostab pere leiba, saia, tangaineid. «Lapsed tahavad vorsti süüa,» ütleb Kuldar. «Mina ise vorsti ei võta.» Võid teevad ise, kohupiima samuti. Piima saab oma lehmalt.

Kaheaastane Taavi hakkas potil käima. See on kokkuhoid. Kui Taavi oli päris väike, pesi Kaire käsitsi marlimähkmeid. Nüüd võttis ämm pesumasina võlgu, kuid mähkmepesu on tänaseks unustatud. Pooleaastase Jhon-Ericu pärast ostis Kaire viimati paki Pamperseid.

Jhon-Ericu nime käis panemas isa. Kui sünnitunnistus kodus oli, nägi ema, et nimes sai «h» kogemata vale koha peale. Ümbermuutmine maksab 600 krooni, kuni seda raha ei ole, jääb Jhon lihtsalt Jonniks.

Kui Cristjan tänavu kooli läks, anti koolitoetust 450 krooni. «Ma ei kujuta ette, mis see lapse kooliminek mulle maksma läks,» kurdab Kaire.

Mõlemad suitsetavad - paremat suitsu saab «raha päeval», muidu tehakse salasuitsu. Riided ostavad kaltsupoest, palju abi saab Põlva pastorilt välismaa pakkidest.

«Linnas oleks lihtsam. Maksad üüri ära ja elad,» leiab Kuldar. «Kuigi üür on paar tonni, on palgad ka suuremad. Võileivad tuleb ka kaasa teha. See kõik maksab.»

Kuigi töölkäimist pole, on Kairel tööd terveks päevaks. Kell seitse üles. Ämm lüpsab lehma hommikul, tema õhtul. Sead tuleb sööta. Mitu korda päevas tuleb elamist koristada. Seebikad jäävad nägemata, pärast ämm räägib, mis seal juhtus. Õhtul, kui juba pime, saab teleka ette, kui käib «Kodu keset linna».

Üks laps lastekodus

Koos oldud aja jooksul on Kaire ja Kuldar jõudnud korra lahutada ja uuesti abielluda. Poeg, kelle Kaire sünnitas enne Kuldariga kohtumist, elab lahutuse tõttu Tilsi lastekodus. Mis pahade asjade tõttu lapsest loobuda tuli, jätab Kaire rääkimata. «Oleks mul nii palju raha, et ma saaks lapse tagasi,» purskuvad Kairel taas pisarad.

Kaire teatab lõpuks: «Tuleks Juhan Parts ise siia minu juurde, et ma võiks talle öelda, kuidas selle rahaga hakkama saada.» Uks on valla, Holvandi külas, kollane maja.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.28