Vabatahtlikud kutsusid end märkama ja teisi aitama
(1)
02.12.2003 00:01
Anneli Aasmäe, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Aurava tee jagamisega andsid vabatahtlikud eile
avalöögi vabatahtlike nädalale, lootes, et suudavad järgnevate päevade jooksul
oma tegevusele rohkem poolehoidjaid leida.
«Võib-olla muudab just käesolev nädal vabatahtlike tegevuse Eestis väga
populaarseks ja levinuks,» avaldas lootust ühingu EstYes president Aleksander
Kurushev. Tema vahendusel on tuhatkond välisriikide noort leidnud Eestis ja
sajad eestimaalased piiri taga vabatahtlikena rakendust.
Hoolimata aastatepikkusest tööst pole vabatahtlik tegevus Eestis kaugeltki
nii populaarne kui lääneriikides, näiteks Prantsusmaal või Saksamaal. Saksa
saatkonna kultuurinõuniku Carsten Wilmsi sõnul on vabatahtlike tegevus tema
kodumaal oluline ühiskonna osa, mida saadab suur menu.
Noorsoovahetuse Arengu Ühingu EstYes koordinaator Kristel Lipand tõdes, et
kuigi siinsete vabatahtlike arv pole just väike, on kõnealune valdkond paljude
jaoks siiski tundmatu. Et seda rohkem tutvustada ja tähelepanu tõmmata, kannab
ka eilsest reedeni vältav nädal pealkirja «Märka vabatahtlikku!».
Kui Lipand ise esimest korda vabatahtlikuna Narva-Jõesuu randa koristama
läks, imestasid tuttavad: «Sa ärkad hommikul kell kuus selleks, et kaks nädalat
järjest randa koristada! Palju selle eest palka saad?»
Kui Lipand selgitas, et töötab tasuta, polnud imestusel piire. Milliseid
väärtuslikke kogemusi selline tegevus talle annab, peab ta seletama tänapäevani.
Tartu Vabatahtlike Keskuse andmebaasis on üle 130 inimese, peamiselt
gümnasistid ja tudengid, kellele vahendatakse 10-15 tööpakkumist kuus. Keskuse
juhatuse liige Tuulike Mänd nentis, et eelmisel aastal pidid nad vabatahtlike
nädala üsna üksinda mööda saatma.
«Eestis on igaüks harjunud iseenda eest seisma,» tõdes Mänd. «Inimesed
töötavad ja teenivad raha, et oma tulevikku kindlustada, ega hooli neist, kes
elavad meie kõrval. Aga ühiskond peaks olema nagu suur pere - me ju ei jäta oma
vanavanemaid või lapsi hooletusse. Vabatahtlik tegevus annabki võimaluse tulla
ühiskonna juurde.»
Mänd peab kõige tähtsamaks seda, et kui vabatahtlikud oma tööst räägivad,
löövad nende silmad särama ja hääl muutub entusiastlikuks.
«Vabatahtlikud armastavad oma tööd, nad ei tunne tüdimust,» kinnitas Mänd.
«Nad ei saa selle eest küll raha, aga ometi saavad nad väga palju
vastutasuks.»
|