Küsimusele, kus on Venemaa parimad sõbrad, vastab Vene riigiduuma väliskomitee esimees, elukutseline diplomaat ja võimupartei Ühtne Venemaa üks liidreid Konstantin Kossatšev: «Euroopas.» Foto: Toomas Sildam

Dostojevski on kirjutanud, et venelastel on kaks kodumaad – Euroopa ja Venemaa. Kuidas seda mõista?

Vaidlus, kas Venemaa on Aasia või Euroopa või midagi muud, algas juba enne Dostojevskit ning kestab tänini, lõhestades meie ühiskonda. Mina toetan tingimusteta Venemaa valikut Euroopa suunas ning seejuures ei pea silmas mitte kaubanduslik-majanduslikke nüansse, vaid üldisi väärtusi, euroopalikku vaimsust.

Tänapäeva ühiskond saab end nimetada arenenuks, kui seal on kehtestatud kolm põhimõttelist asja: turumajandus, demokraatia koos südametunnistuse ja pressivabaduse, sõltumatu kohtuvõimu ja üleüldse võimude lahususega ning, kolmandaks, elanike sotsiaalne kaitstus.

Milline oleks Vene ühiskonna alternatiivne hoiak euroopalikule valikule?

See on pseudopatriootlik, mis väidab, et Venemaal pole maailmas sõpru ja saab toetuda vaid enda jõule. Mäletate Aleksander I kuulsat lauset, et Venemaal on ainult kaks liitlast: armee ja laevastik?

Muidugi vajab Venemaa tugevat armeed, laevastikku ja majandust, kuid pseudopatriootlik hoiak lähendaks meid isolatsionismile, sest soovitab tegutseda lähtudes vaid isiklikest huvidest. See näib mulle hukutav.

Varem või hiljem peab koostöö ümbritseva maailmaga muutuma Venemaale ainuvõimalikuks projektiks, hoolimata ahvatlusest, et vastasseis võiks mõnikord anda kaalukamaid tulemusi.

Mida teha Eesti-Vene piirilepingutega, millelt Moskva oma allkirja tagasi võttis?

Siin olen ma optimist, mitte pessimist. Meie – valitsus ja parlament – oleme veidi solvunud, sest kui tegime Eestile ettepaneku lisada piirilepingutele poliitiline deklaratsioon, ütles Eesti: milleks, leping on ju tehniline dokument. Jäime nõusse, aga Eesti parlament pani ometi sinna külge poliitilise koorma nagu vaguni.

Juristid vaidlevad nüüd, kas teie ratifitseerimisseaduse sõnastus annab aluse tulevasteks territoriaalseteks nõudmisteks või mitte, aga juristid juristideks. Olulisem on asja poliitiline pool.

Mis edasi?

Strateegiliselt ei kahtle ma selles, tehnilised lepingud tuleb puhastada poliitilisest deklaratsioonist ja ratifitseerida tehniliste lepingutena.

Taktikaliselt peab tupikust väljumiseks ilmuma natuke uuendatud tekst, mille preambulasse võiksid kahepoolsel nõusolekul olla kirjutatud isegi mõned poliitilised momendid. Nii saaks seda dokumenti vaadata formaalselt kui uute läbirääkimiste ja hilisema ratifitseerimise lähtepunkti.

Me peame mõlemad nõustuma vastastikuste kompromissidega, säilitama oma näo. Siin ei saa olla nii, et üks annab järele ja teine mitte.

Seega räägite uutest Eesti-Vene piiriläbirääkimistest?

See on Vene poole ametlik seisukoht ja mina ei näe põhjust seda üle vaadata.

Kuidas teie vaatate Eestit – kui 1991. aastal tekkinud või 1940. kaotatud iseseisvuse taastanud riiki?

Kui süveneme liigselt ajalukku, saame vaid soovimatuid tulemusi. Olen kategooriliselt selle vastu, et nimetada Nõukogude perioodi juriidiliselt Eestis okupatsiooniks. Poliitiliselt võib anda milliseid hinnanguid tahes.

Ma ei õigusta mingil juhul tollase Nõukogude juhtkonna, Stalini ja tema kaaslaste kuritegusid nii Eesti ja teiste naabermaade kui ka oma rahva vastu.Kuid veel kord, juriidiliselt võib toimunut nimetada kuidas iganes, aga mitte mingil juhul okupatsiooniks.

Miks?

Jättes osale oma elanikkonnast Eesti kodakondsuse andmata, tegite te neist olukorra pantvangid. Kui isegi hüpoteetiliselt ette kujutada, et Venemaa tunnistaks okupatsiooni, muudaks see kõik need inimesed ju okupantideks. Moraalselt oleks see Venemaale täiesti vastuvõtmatu.

Siiski, kas Eesti riigi algus on aastas 1991 või aastas 1918?

Mina toetan lähenemist, et Eesti riik algas 1991. aastal. Võime küll erinevalt hinnata Nõukogude perioodi, kuid iga tunnistus, et Eesti riiklus ei katkenud, tähendaks juriidiliselt okupatsiooni tunnistamist.

Seda ma ei soovi. Eesti riiklust Nõukogude perioodil ei olnud, see katkestati 1940. aastal ja 1991. aastal ilmus Eesti maailmakaardile kui uus riik.

Miks Ühtne Venemaa saatis Eesti Keskerakonnale pärast kohalikke valimisi õnnitlustelegrammi?

Kui meil on nendega koostöölepe ja neil läheb valimistel hästi, siis miks seda teha ei võiks? Siin pole midagi imelikku.

Kus on praeguse Venemaa ajalooline toetuspunkt – kas näiteks Peeter I ja «aken Euroopasse» või Aleksander II ja pärisorjuse kaotamine?

Minu jaoks on selleks revolutsiooni-eelne Venemaa. Bolševistliku partei ja ideoloogia kuriteod oma rahva vastu viskasid meid ajas tagasi aastakümneid, võib-olla isegi sadu. Vene rahva suurim tragöödia on aegade sideme katkemine, sest mitu põlvkonda kasvas üles oma ajaloo eitamises. See on rahvuslik trauma, millest me pole siiani päriselt üle saanud.

Kui hästi läheb praegu Venemaal?

Jah, me oleme veel kaugel paljustki, mis on omane ühinenud Euroopale. Aga me ei seisa enam paigal ega kõhkle, millist teed valida, vaid liigume edasi.

Muidugi veab meil praegu soodsate väliste tegurite tõttu – naftahind aitab. Aga see pole peamine. Peamine on, et valisime selgelt turumajanduse, inimõigused ja tulime tagasi elanike sotsiaalse kaitstuse juurde, mis 1990ndail unustati ning mistõttu paljud inimesed suhtuvad väga ettevaatlikult demokraatia ja vabaduse ideedesse, olles stabiilsuse nimel valmis toetama autoritaarseid ilminguid.

Kas inimõigustega on Venemaal kõik korras?

Ei, kõik ei ole korras, kui mõtleme ka ajakirjandusele ja ettevõtluse vabadusele.

Probleemid on teada, lihtsalt me ei suuda igal juhul leida parimat retsepti. Näiteks föderaalvägede liigne jõu kasutamine terrorismivastasel operatsioonil Tšetšeenias. See on meie peavalu. Keeruline on seda lahendada nii, et hoida inimõigusi ja mitte kahjustada terrorismivastast operatsiooni.

Milline Venemaa tuleb pärast Putinit?

Loodan, et Venemaa ei kaota stabiilsust ja seda positiivset arengut, mida Putini kaheksa-aastane ametiaeg on meile andnud.

Kust tuleb uus president?

Rahva hulgast.

3 mõtet

• Vaidlus, kas Venemaa on Aasia või Euroopa või midagi muud, algas juba enne Dostojevskit ja kestab tänini, lõhestades meie ühiskonda.

• Olen kategooriliselt selle vastu, et nimetada Nõukogude perioodi juriidiliselt Eestis okupatsiooniks.

• Vene rahva suurim tragöödia on aegade sideme katkemine, sest mitu põlvkonda kasvas üles oma ajaloo eitamises.

-----------------------------------------------------------

Arvamus

Vahur Made , Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor:

Alati on kasulik teada oponendi mõttekäiku ja argumente.

Kui Kossatšev viitab moraalsetele põhjustele, näitabki see probleemi sisepoliitilisust, kus moraalsed põhjused võtavad ja annavad valijate hääli.

Eestil tuleb töötada ELis selle nimel, et ühendus jõuaks siin mingi lahenduseni kogu Ida-Euroopa Nõukogude Liidu mõjusfääri langemise teemal.

Uues välispoliitika aastaraamatus teen ettepaneku, et EL võtaks vastu resolutsiooni, mis mõistaks hukka NSV Liidu omaaegse domineerimise Ida-Euroopas, samas märkides, et see ei too kaasa Venemaale mingeid sanktsioone.

Kui see ei õnnestu, jäävad meie probleemid üles väga pikaks ajaks, nagu on üleval Venemaa ja Jaapani probleemid.

Toomas Hendrik Ilves , europarlamendi väliskomisjoni aseesimees, SDE:

Venemaa soovimatus tunnistada Balti riikide okupeerimist on pigem psühholoogiline häire kui midagi muud.

Ega niisugust andeks palumist [Venemaa] selle režiimi ajal tule ja seetõttu on meil praktilisemaid asju, millega tegeleda. Eesti võiks tunduvalt rohkem ELi pealinnades rääkida asjadest, mis on meile olulised. Näiteks piirilepingust Venemaaga ja Saksa-Vene gaasitrassist läbi Läänemere.

Marko Mihkelson , riigikogu väliskomisjoni aseesimees, Res Publica:

Kui Moskva arvab, et Balti riikide okupatsiooni pole olnud, siis pole vähimatki alust arvata, et Venemaa kuulub Euroopa kultuuriruumi. Kossatševi mure oma kaasmaalaste pärast on põhjendamatu. Nad tunnevad ennast Euroopa Liidus hästi. Hoopis enam peaks talle muret valmistama Venemaa enda tulevik. Mida enam vaadatakse ajaloo kõverpeeglisse, seda suurem on oht olevikus toimuva valeks hindamiseks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67