«Ema jättis ta kevadel maha ja läks ise üle jää nelja tuule poole,» ütles Matsalu rahvuspargi inspektor ja Kasari Jahiseltsi esimees Raivo Laanemaa. Üksi jäänud vasikas hakkas inimestega sõbrustama.

«Küllap külarahvas ta ära hellitas,» oletas Laanemaa. Ta nägi oma silmaga, kuidas üks poiss põtra käest toitis.

Kui põder hakkas ilu– ja õunapuid pügama, lilli sööma ja porgandeid tallama, leidsid asjatundjad, et see loom tuleb maha lasta.

Täiskasvanud põdra esijalalöök võib purustada mehe käsivarre jämeduse puu. Hunti ja karu, koerast rääkimata, põder eriti ei karda.

Suvel pärast jaanipäeva kadus põder külast, kuid sügisel ilmus taas välja.

Läinud kolmapäeval püüdsid jahimehed ja rahvuspargi töötajad tabada liigjulget põtra uinutipüssiga, et loom ohutumasse kohta viia. Põder hoidis sel korral distantsi ja nool tabas teda kaela asemel külge.

«Ju ta tundis ohtu,» ütles Koit Latik. Põder jooksis metsa.

Kaua aastaid põtradest flmi teha tahtnud Rein Maran ütles Lääne Elule, et käis ka ise Kiideva küla põtra filmimas.

Maran märkas põdra kõrvu paarikümne meetri tagant ja hakkas loomale lähemale hiilima, kuni jõudis 10 meetri kaugusele.

«See on väga ebaharilik,» ütles Maran. «Põder ei lase nii ligidale.» Marani hinnangul on tegemist lehmmullikaga, sest sarvemügaraid ei paistnud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5