Ajakirjanikuna tajun iga päev, et inimesed on suures segaduses. Kolm-neli viimast aastat on elu läinud kiiresti ülesmäge, majandus ja palgad kasvanud. Ühtäkki on aga meie edulugu läbi saanud ja keegi ei tea, mida tulevik toob. Räägitakse ebamäärasest maandumisest, mida teie prognoosite?

Kümme aastat tagasi enne börsikriisi rääkisid pankurid, et börsil on hinnad nagu natuke paigast ära. Pankurid armastasid öelda, et pehme langemine tuleb, aga see tuleb 1998. aastal. Ma ise kordasin toona sama juttu: me uskusime seda, kuna meeldis uskuda.

Kinnisvarainimesed räägivad ja rahustavad rahvast praegu täpselt samamoodi. Kinnisvarahindades on väga palju õhku sees. Tallinnas võiks paljukordse paneelmaja ehitushind koos ehitaja normaalse marginaaliga jämedates joontes olla 15 000 – 18 000  krooni ruutmeeter. Maa ja muud kulud juurde ning 21 000 – 25 000 krooni ruutmeeter võiks kujuneda müügihinnaks. Praegu aga küsitakse veel 35 000 krooni ruutmeetri eest.

Kui suureks kinnisvarahindade kukkumine kujuneb?

Usun, et jämedates joontes on kinnisvarahindadel kukkumisruumi tubli 30 protsenti, aga ajutine läbivajumine võib olla suuremgi.

Kinnisvarahindades on õhku nii palju, et sellest õhu vilinal väljalaskmine lõpeb pauguga. Lisaks on otsas odava laenuraha aeg. Peale selle valmib kogu aeg uusi ehitisi, sest arendajad on püüdnud võtta viimast.

Vanalinn on koht, kus suurt kukkumist oodata ei ole, aga mujal tuleb kukkumine igal juhul. Ei ole mõtet rääkida, et merevaatega mitmekorruselises paneelmajas kusagil äärelinnas jääb hind püsima 35 000 krooni juurde ruutmeetri eest.

See ei jää püsima põhjusel, et põllupealsed rajoonid tahavad müümist ja need müüakse tõenäoliselt hinnaga alla 10 000 krooni ruutmeetri eest. Kui inimesel on valida, kuhu minna, siis läheb ta põllu peale, sest seal võib ka paar aastat elada. Lähema poole aasta jooksul tunnevad kinnisvaraarendajad end väga halvasti.

Samas on kinnisvarahinnad paari viimase aastaga kasvanud kolm korda, kohati rohkemgi. Isegi pärast 30-protsendilist kukkumist on tõus kokkuvõttes ikkagi väga suur. Millega siis ikkagi tegemist on – hindade korrigeerimise või tõsise kriisiga?

Kriisi, tõsise kriisiga. Arendajad on sunnitud müües oma kavandatud tulust loobuma. Kriis on see kas või sellepärast, et tuhanded inimesed on ostnud korteri, mille hind kõvasti langeb. See on inimestele tõeline hoop, sest nad on end 20–30 aastaks pannud laenuikkesse, ja kortereid, mille nemad ostsid kolme miljoniga, müüakse nüüd kahe miljoniga.

Eesti kinnisvara probleem on õiglane hind. 3000–4000 inimest on mõne aastaga saanud väga jõukaks, samas on sajad tuhanded inimesed aastakümneteks määratud hirmsasse laenuorjusesse. 2000 eurot ruutmeetri eest ei ole õiglane hind, kui arvestada meie elatustaset. Korteri ruutmeetri hind ei saa olla kolm keskmist palka.

Me oleme tõsise kriisi lävel – inimesed kaotavad raha või oma elamise, kümned tuhanded neist saavad tõsise moraalse löögi, sest on laenuraha eest ostnud ülemäära kalli korteri või maja.

Eesti majanduse suurim väljakutse lasub praegu eksportivatel ettevõtetel, kes peaks välismaalt uhkelt laenatud raha tagasi teenima. Samas on nii kiire palgatõus kui ka muude kulutuste kasv nende elu üsna keeruliseks muutnud.

Töötasu kasvutempo on olnud viimastel aastatel natuke liiga kiire. Inimesele võib tunduda elu ilus, sest poodi saab minna aina paksema rahakotiga. Kuigi ostujõud ei kasva nii kiiresti kui palgad, sest ka kaupmees tahab oma osa ja kaupluse töötajatele peab palka maksma.

Tegelikult on olukord nutune, sest ettevõtted ei suuda palgakasvule ja muude kulude kallinemisele küllalt kiiresti reageerida. Eksportivad ettevõtted on end sidunud pikaajaliste lepingutega ja partneritele ei saa üleöö öelda: me tahame kõrgemat hinda, sest töölised küsivad palka juurde.

Mõistlikus palgakasvu tempos ei saa ju kokku leppida. Töötajad tahaksid võimalikult rohkem saada ja tööandjad võimalikult vähe maksta.

Meil on kujunenud nii, et Eesti Panga targad poisid laiutavad käsi ja ütlevad: neist ei sõltu midagi. Riigijuhid omakorda ütlevad: meil on niivõrd vaba riik, et me ei saa majanduselu juhtimiseks midagi teha.

Usutavasti see päris nii ei ole. Õigel ajal ettevõetud sammud aitavad igal juhul. Väidetavasti pidurdab inflatsiooni kõige paremini teadmine, et on olemas väga hea inflatsiooni pidurdamise plaan. Tegelikult on olemas kollektiivne mõistus ja kui inflatsiooni pidurdamine on tõsise arutelu objekt, siis see hakkab inflatsiooni pidurdama.

Me ei peaks olema kinni

15 aastat tagasi kujundatud raamides. Toona ei saanud me ette kujutada tänast ilusat elu. Lisaks on praegu võimu juures vähem rumalaid inimesi, tüüri juures seisab päris palju haritud isikuid.

Tuleks muuta seadusi ja anda valitsusele finantshoovad majanduselu suunamiseks. Pole mõtet tammuda ringi ja mängida üliliberaalse majanduse ringmängu.

See on tõsi, nii keskpank kui ka valitsus viitavad praegu, et neil ei ole piisavalt võimalusi inflatsiooni mõjutamiseks.

Mõned hoovad neil siiski on, võiks külmutada riigiametnike palgad. Kui maksutulu eelarvesse on väga suur ja inflatsioon toodab raha riigikassasse juurde, siis peaks pidurdama inflatsiooni sellega, et see raha ei hakka uuesti inflatsiooni teenima.

Praegu ei tasuks rääkida kaheprotsendilisest eelarve ülejäägist, vaid vähemalt neljaprotsendilisest ülejäägist. Ülejääk tuleks panna reservi mitte pikaks ajaks, näiteks 2010. aasta eelarve tarbeks.

Meil on võimalus inflatsiooni pidurdada, aga me isegi ei aruta neid võimalusi.

Kui nüüd peaminister ja rahandusminister tuleksid välja teatega, et me ei tõstagi tuletõrjujate või politseinike palka, oleks see ju poliitiline enesetapp.

Arvestades valimistulemusi on meil peaaegu unelmate valitsus. Mõne ministri kohta võiks öelda nii või naa, aga valitsus tervikuna on päris hea. Võib-olla olnuks tark rahvale seletada, et oleme sunnitud tõstma näiteks sisekaitsjate palka, aga teiste riigiametnike palgad külmutama.

Aga milline on praegune tulemus? See on alates 1992. aastast esimene valitsus, kelle ajal riigireiting kukub, ja seda juba lähiajal. Kumb on halvem – kas palkade tõstmata jätmine või riigireitingu kukkumine?

Palku tuleks korrigeerida, aga seda peaks tegema diferentseeritult. Kui me esimesel aastal pärast valimisi ei tee kõvasid käike, et liituda eurotsooniga, mis saab siis näiteks kolmandal aastal pärast valimisi. Ainuüksi euro vahetuskursi eest maksame igal aastal ühe suhkrutrahvi.

Päris nii ei saa vist siiski väita, valitsus ju koondas jõuliselt maksutõusud tulevasse aastasse. Kas sellest on veel vähe?

Aga kas siis 2011. aastal tuleb euro? Kui ka 2008. aastal ei jõuta selgusele selles, millal tuleb euro, siis on see rumal jutt, et oleme teinud euro kasutuselevõtuks kõik võimaliku.

Ka teedeehitust oleks võinud pidurdada, rääkimata muudest avaliku sektori investeeringutest. Teedeehitusse minevad miljardid kütavad jällegi inflatsioonitempot juurde. Ühiskond ei tunneta enam reaalsust, on edust joobunud ja kulutab vulinal voolavat raha nagu lällav joomar.

Millised oleksid hoovad, mida valitsus peaks seadusemuudatustega enesele looma?

Seda peaks valitsuse ja keskpanga käest küsima, milliseid majandus- või rahapoliitilisi ning riigieelarvest tulenevaid võimalusi nad vajavad inflatsiooni pidurdamiseks.

Eesti on oma ilusa paipoisi imidži maha mänginud. Maailmas ei võeta tõsiselt riiki, kes ei ole võimeline lühiajaliselt pidama maha pisikest võidukat sõda inflatsiooniga. Ainult Lätis on inflatsioon kõrgem, aga neil on vähemalt plaan ja nad vaidlevad selle plaani teostamise üle. Leedust tuli äsja uudis, et kahe aasta pärast tahaksid nad eurole üle minna.

Kuidas teile tundub, kas see eesmärk õnnestub Leedul ellu viia?

Ma arvan, et võib õnnestuda. Katoliiklikul maal on ühiskonda ühe eesmärgi nimel mobiliseerida hoopis lihtsam kui meil.

Järgmiseks aastaks oodatakse kaheksaprotsendilist hinnatõusu, toit ja teenused kallinevad ilmselt veelgi kiiremini. Kuidas inflatsiooni mõju ühiskonnas jaotub, kas kõik kaotavad sellest võrdselt?

Väike inflatsioon on nagu ravim, mürk väikeses doosis on abimees. Suur inflatsioon lööb alati nõrgemaid, nii inimesi kui ka ettevõtteid.

Kui valitsus ei taha hääli kaotada, kas siis peaks kindlasti midagi ette võtma?

Päris täpselt võib ennustada, mida 2011. aasta valimiskampaania ajal räägib Keskerakonna liider Edgar Savisaar. Ta ütleb, et võimulolijad suutsid majanduslanguse tekitada, põhjustasid riigireitingu languse ja inflatsioon tegi vaesed veelgi vaesemaks.

Mida Isamaa ja Res Publica Liidu liider Mart Laar räägib?

Ma ei tea, ei tunne Laari nii hästi.

Te ütlesite, et meie majandust tabab tugev löök. Ma usun, et enamikku huvitab siiski peamiselt küsimus, kui suureks võib kujuneda tööpuudus. Kas tagasilöök võib olla võrreldav Vene kriisi ajaga?

Kõrgelt kukkudes on keeruline pehmelt maanduda. Praegune olukord tööjõuturul meenutab hullust. Oleme seisus, kus laseme suvalisel inimesel arvata: ta on suur spetsialist, kellele makstakse just nii palju palka, kui palju ta küsida oskab. See on absurdne olukord, mis vajabki korrektsiooni tööpuuduse kaudu. Muidu poleks majandus jätkusuutlik.

Kui suur võib olla pronksöö-järgse Vene blokaadi mõju meie majandusele?

Ärakukkunud transiit põhjustab paar protsendipunkti majanduslangust. Kahe-kolme aasta pärast oleks Vene toormetransiit niikuinii ära kukkunud, 2009. aastal valmivad venelastel suured sadamad Soome lahe idakaldal. Eesti sadamate naftamahutite omanikel tuleb neile lähiaastail leida mingi muu otstarve.

Indrek Neivelt juhtis mu tähelepanu veel ühele probleemile. Vene turistid oleksid edukalt asendanud meie spaades soomlasi, kelle huvi meie vastu kahaneb. Ent keskmine venelane on nii riigitruu, et ka turismil on pidurid peal. Tiit Vähil olid vist suured plaanid Narva-Jõesuuga, mis on Peterburi kesklinnast kahe tunni tee kaugusel. Kindlasti kulub vähemalt aasta turistide huvi taastumiseks.

Venemaal äri ajamisest ei tohiks me mingil juhul loobuda. Venemaa riigivõlad on makstud, riigil on maailma suurimad välisvaluutareservid ühe inimese kohta, rubla on teadlikult alla hinnatud, et stimuleerida eksporti. Venemaal on igasuguseid probleeme, aga majanduskasv on kümne protsendi ringis ja majandus areneb kiiresti.

Kui te olnuks ühel selle aasta mälestusväärsel aprillikuu ööl Jüri Pihli asemel siseminister, kas te oleksite peaministrile vastu hakanud?

Ei. Kui A on öeldud, siis ei ole võimalust B ja C ütlemata jätta. Õnneks ei saa me kunagi teada, mis oleks parem või halvem olnud. Kas olnuks parem, kui pronkssõdur oleks ära viidud 16. mail, aga majandussanktsioonid oleks niikuinii tulnud.

Arvan, et mida jõhkram plahvatus oli, seda parem. Paari aasta pärast on tänu sellele Eesti ja Vene kogukonna suhted siin palju paremad. Venelastel lõi juhtunu pea klaariks, nad said aru, et elavad Eestis ja on eestimaalased.

Kas aastal 2007 on Eestis hea elada?

Jah! Kui aastal 1992 oleks keegi öelnud, et 15 aasta pärast on meil nii kõrge keskmine palk, inimesed saavad nii palju pensioni, et nii palju on ehitatud uut elamispinda ja Tallinna ilme on tundmatuseni muutunud, siis oleksin seda inimest pidanud suureks utopistiks.

Ma pole kunagi uskunud, et Eestis kujuneb selline armas ühiskond, kus kõik istuvad ühiselt ümber laua ja kuldmünte jagatakse kõigile võrdselt. Asju tuleb vaadata selles kontekstis, kust me tulime, ja nii on meil väga hästi läinud.

CV

Olari Taal, ettevõtja ja poliitik

• Sündinud 7. augustil 1953 Valgas

• Haridus: Tallinna Tehnikaülikool, ehitusinsener 1976

• Töö: Tartu Maja juhataja 1985–1992

ehitusminister 1992

majandusminister 1992

Hoiupanga juhatuse esimees 1993–1997

siseminister 1998–1999

mahlatootja Öseli juht 1999–2001

erakonna Res Publica asutaja 2001

riigikogu liige 2003–2007

Silma LK Saunja sihtasutuse juhatuse liige 2006–