Miks on videomakid nii keerulised? Miks on vihmase ilmaga raske taksot leida? Miks lubatakse meestel kosida vaid üks naine? Alo Lõhmus kirjutab, et kõigile neile mõistatustele on võimalik leida majandusteaduslik selgitus.

Majandusteadus on aetud liiga keeruliseks, leiab USA Cornelli ülikooli majandusteadlane Robert H. Frank. Täpsemalt, majandusteaduse õpetamine tudengeile on sedavõrd üle kuhjatud kõikvõimalike valemite, võrrandite ja graafikutega, et enamik tudengeid ei saa neist aru.

Samal teemal: Kõrged kontsad kui võidurelvastumine

Selle tulemus on, et ülikoolid lasevad välja hordide kaupa kõrgharidusega inimesi, kellel puudub ettekujutus isegi fundamentaalsete majandusseaduste tähendusest.

Tudengite õpitulemused oleksid palju paremad, kui valemite ja graafikute päheajamise asemel oleksid teadmised rüütatud lugude vormi. Just nõnda ongi Frank aastate jooksul talitanud: ta on oma üliõpilastel lasknud otsida majanduslikke põhjendusi igapäevaelu nähtustele ja asjadele.

Kevadel avaldas teadlane valiku neist raamatus «The Economic Naturalist: In Search of Explanations for Everyday Enigmas». Teos on tulvil lõbusat lugemist, kuid avab seejuures ka silmad, kui tähtis roll on majanduslikel seaduspärasustel meie igapäevaelus.

Isegi paljude igapäevaste esemete vorm ja kuju on loodud mitte esteetilisi, vaid majanduslikke kaalutlusi silmas pidades. Miks müüakse piima neljakandilistes pakendites, karastusjooke aga ümmargustes pudelites? Eks sellepärast, et piima hoitakse poes külmikus, kus riiulipinna omahind on kõrge, karastusjooke aga enamasti tavariiuleil.

Miks on mõnel autol bensiinipaagi kork paremal, mõnel aga vasakul küljel? Autotootjad valmistavad erinevaid mudelid meelega nõnda, sest kui enamikul autodel asuks kork ühel ja samal poolel, tekiksid bensiinijaamadesse pikad järjekorrad.

Miks on CD-karp väiksem kui DVD-karp, ehkki plaadid ise on samade mõõtudega? Kui 1980. aastatel ilmusid muusikapoodidesse vinüülplaatide asemel müügile CD-d, anti CD-karpidele niisugune mõõt, et poe riiulis mahtus ühte endisesse vinüülplaadi lahtrisse kaks CD-karpi. See säästis poepidajaid vajadusest vahetada välja kogu kauplusesisustus. DVD ilmudes disaniti selle karp sobima vanale VHS-videote riiulile.

Miks aga asuvad meesterõivastel nööbid paremal pool ja naisterõivastel vasakul pool, ehkki 90 protsenti nii meestest kui ka naistest on paremakäelised ning neil kõigil oleks mugavam riideid nööpida paremalt poolt?

Seletus: nööpide ilmumise ajal 17. sajandil kuulusid need vaid ülemkihi riiete juurde. Härrased riietusid toona ise. Aadlidaame riietasid aga teenrid, kelle töö kulges mugavamalt, kui daami riiete nööbid asusid vasakul poolel.

Frank annab vastuse paljudele tänapäeva inimest vaevavatele eksistentsiaalprobleemidele.

Miks ometi on videomakki kuhjatud nii palju funktsioone, mis huvitavad vaid väheseid, kuid mis muudavad aparaadi kasutamise võimatult keeruliseks?

See on nõnda seetõttu, et tootjail on odavam lisada kõik väljamõeldud funktsioonid ühte masinasse, selmet disainida erinevaid aparaate erinevatele tarbijarühmadele.

Miks on vihmase ilmaga raske leida taksot? Selgub, et paljud taksojuhid on vähemalt Ameerikas endale kehtestanud päevase sissetuleku limiidi, mille täitudes nad loevad tööpäeva lõpetatuks. Vihmase ilmaga sõidavad inimesed taksoga tavapärasest rohkem, taksode kassa täitub kiiremini ning sohvrid pääsevad varem õhtule.

Franki ja tema tudengite töö veenab lugejat, et me teeme enamikku asju vaid siis, kui see on meie arvates majanduslikult kasulik (see kasu võib väljenduda ka emotsionaalses rahulolus, sõpruses, puhtas südametunnistuses jms mittemateriaalsetes väärtustes).

Töö näitab sedagi, et nõudmise-pakkumise vahekord valitseb peaaegu kõiki elusfääre ning et ettevõtja, kes ei kasuta ära kõiki võimalusi kasumi suurendamiseks (jätab n-ö raha lauale), tõrjutakse kiiresti mängust välja.

Frank näitab, et elementaarsed majandusseadused on määravad isegi nii intiimses valdkonnas nagu abiellumistavad. Täpsemalt, abielukaaslaste kujuteldav turg on tõepoolest turg, kus hinnad sõltuvad nõudmise ja pakkumise vahekorrast.

Majandusseadused selgitavad, miks on abiellumise iga tõusnud. Ameerika Ühend-riikides abiellusid mehed 1960. aastal 22,8 aasta vanuselt, 2004. aastal aga 27,4 aasta vanuselt. Naiste vastavad vanused on 20,3 ja 25,8 aastat.

Varasematel aastakümnetel ja sajanditel oli kasulik abielluda võimalikult kiiresti esimese meeldiva partneriga, sest liigne valivus võinuks tähendada vanapoisiks või -tüdrukuks jäämist: ahvatlevaid partnereid polnud külas või linnakeses kuigi palju.

Tänapäeva suurenenud sissetulekud, haridustase ja liikuvus on selle põhjuse paljuski kõrvaldanud, kirjutab Frank. Võimalike abielupartnerite turg on tänapäeva noorel mõõtmatult avardunud ning tal pole enam survet vara abielluda.

Ühes varase abiellumise kasulikkuse kahanemisega on aga tõusnud varase abielu loobumiskulu: noorelt abielludes ja lapsi saades on raske omandada korralikku haridust, mis omakorda suleb tee hästitasustatud töökohtadele.

Kuid miks on lääneühiskonna abielu just selline, nagu ta on: monogaamne? Arvestades meie seaduste traditsiooniliselt patriarhaalset tausta näib põhjendus, et polügaamia riivaks naiste õigusi, väheveenev.

Frank tõestabki, et polügaamia ei halvendaks naiste seisukorda. Loomulikult ei tohiks ühtegi naist polügaamsesse abiellu sundida, kuid kedagi ei tohi sundida ka monogaamsesse abiellu.

Kui polügaamia oleks lubatud ning seda viljeleks näiteks kümnendik meestest (igaühel neist keskmiselt kolm naist), kuid ülejäänud mehed oleksid monogaamsed, jääks monogaamse abielu turule üheksa meest seitsme naise kohta.

Seega muutuks nõudmise-pakkumise vahekord naistele senisest soodsamaks: monogaamsed mehed peaksid kaasa leidmiseks pingutama märksa rohkem kui praegu ning paljud mehed ei suudakski kunagi abielluda. Mehed peaksid pruudi paelumiseks senisest veelgi enam raha teenima ning tegema veelgi hinnalisemaid kingitusi, samas kui konkurentsieelise saanud naised võiksid kergel käel loobuda tavast, et pulmapeo kulud katab pruudi perekond.

Järelikult halvendaks polügaamia lubamine just meeste, mitte naiste positsiooni abieluturul, ning seetõttu see ongi lääne ühiskonnas keelatud.

Niisuguste eluliste näidete varal teeb Franki raamat lugejale peensusteni selgeks majanduslike põhitõdede, näiteks loobumiskulu (opportunity cost) tähenduse. Loobumiskulu on kulu, mida me oma valikuid tehes kanname, jättes realiseerimata alternatiivsed võimalused.

Mida kõike oleksite teie võinud teha selle artikli lugemiseks kulunud aja jooksul? Need tegevused ja nende väärtus teie silmis moodustavadki selle artikli lugemise loobumiskulu.

Artiklit oli teil mõtet lugeda üksnes siis, kui lugemise loobumiskulu oli väiksem artiklist saadud ükskõik mis laadi tulust. Kuidas on, kas tasus ära?