Belmondo karjäär oli haripunktis, kui 1978. aastal oli Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva rühm endale tema nime võtnud. Igal aastal oli rühm nimeline, ühel teisel aastal näiteks Rasputin. Kui Pikknurme suurfarmi eterniidist küün valmis, otsustas malevarühm ka ennast jäädvustada.Küüni katusele maaliti suurte tähtedega Belmondo 78. Mürkrohelise värviga. Belmondo tuli ruutude alt ikka välja Andres Raid, 1978. aastal Tartu Ülikooli inglise filoloogia tudeng, hilisem telemees, oli üks värvijatest. Oli veel teisigi tuntud inimesi, praegune haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Jaan Kallas ja kunstiakadeemia prorektor Krista Kodres näiteks. Raid teab legendi, et mõni aasta hiljem olevat küünist mööda sõitnud Karl Vaino. Olla küsinud, mida Belmondo tähendab. Talle olla öeldud, et üks filminäitleja. Miks sellise nimega? Prantslane, sellepärast. Vaino olla andnud sealsamas käsu – häbi maha kustutada. Kustutamisest ei tulnud midagi välja. Roheline põrandavärv ei tulnud maha. Jõgeva KEKi juhtkond saatis töömehed peale – katusele maaliti ruudud, aga need kustusid õige pea ja Belmondo säras taas. Nüüd on endine ehitusmalevaliider, praegune justiitsminister Rein Lang välja pakkunud, et aeg on kogu Eestit risustav kolhoosiarhitektuur maha lõhkuda ning lammutusmalev ellu kutsuda. «Kuhu kohalikud heina paneks? Me võime ju maha lõhkuda, aga kui midagi asemele pole anda… Muidugi on ta kole, aga praktiline väärtus sel ju on,» leiab Raid. Kurdavad rahapuudust Raid ja tema malevakaaslased ehitasid küüni õitsvale Rahva Hääle kolhoosile. Praegu kasutab seda Puurmani põllumajandusühistu. Selle tegevdirektor Arvi Kink tunnistab, et lammutamist või kordategemist vajavaid kolhoosihooneid on ühistu käes terve rida, aga hammas ei hakka peale. Belmondo-kirjaga küüni korrastamiseks ei jää ühistul raha lihtsalt üle. «Selle raha investeerid tootmisse, kust ta tagasi tuleb. Ega need hooned ilusad ole. Aga tootmist ei jõua järjele ajada, ammu siis hooneid korda teha,» möönab Kink. «Lammutamiseks lubab riik Euroopa raha anda 150 000 krooni kõige rohkem. Sellega ei lammuta,» teab ta, aluseks hiljutine kogemus. Lammutusfirma küsis ühe vana vasikalauda maatasa tegemise eest kuni 200 000 krooni. Lammutamistehnika «Kui lammutamiseks riigiraha andma hakatakse, ajavad firmad hinnad kindlasti kolmandiku kõrgemaks. Seda on ehitushindadest näha, kus Euroopa Liidu toetused mängus, seal on hinnad hoopis teised,» lisab Kink. Tema sõnul on tudengite lammutusmaleva idee ebaõnnestunud – töö peaks ette võtma firmad, kellel on tehnika, et betoon ja silikaatkivid purustada, puit ning metall eraldada. «Tudeng müüri lõhkumas – see on jama. Võib lõhkuda, aga kõik jääb samamoodi vedelema.» Valgamaa Palupera vallavanem Terje Korss valutab pead ja ütleb, et lammutamist vajavaid endisi põllumajandushooneid on trobikond. «Põllumajandusreformi tagajärg.» Mõned vanad lobudikud on suurte teede ääres, jäävad Tartu rattaralli raja äärde, kuid valla käed on lühikesed. Korssi sõnul piirdub valla võim sellega, et maaomaniku poole sõrmega viibutada ja heakorda meelde tuletada. «Üldjuhul see tulemust ei anna.» Tihti on hooned vallasvara, omanikel puudub nende vastu igasugune huvi. Lammutada saaks vaid valla kulul, kuid siiamaani on vald raha kulutanud oma hoonete remondile. Järvamaal Imavere vallas on ridamisi kolhoosiaegseid hooneid, mida päästaks vaid lammutamine. Vallavanem Jüri Ellrami sõnul on vallas viis-kuus lauta, mille tulevik saab olla vaid kivipurusti. Paia teeristis on tee ääres akendeta vana karjalaut, kuhu soomlasest omanik on kogunud autokumme. Katus tilgub läbi, aknaid pole ees. Laudas kummivirnu valvav Indrek Aas ütleb, et kunagi kaugemas tulevikus on Soome omanikul plaan uued aknad ette panna ning hakata maantee peal sõitjatele rehvitöid pakkuma. Lobudike omanikel huvi puudub Palju kehvemas seisus on aga samuti Imavere vallas asuv vana sigala, otse Tallinna-Tartu maantee ääres Käsukonnas. Katus sisse langenud – põõsad küünitavad akendest sisse ning seatalitajate puhkeruumi on lapsed sisustanud mängumaja. Ellrami sõnul ei ole lauda omanikel hoone käekäigu vastu mingit huvi. «See on juba ohtlik.» Ühe vana sigalakompleksi lammutamine läks maksma 1,5 miljonit, kui Imavere saeveski tahtis laienemiseks platsi puhtaks saada. Ellram usub, et noortest malevlastest võiks abi olla: «Puitosa lõhutakse käsitsi, kivipurustid muidugi on vajalikud.» Kuid tema arvutuse järgi tuleks kõvasti lammutada, et Eesti vaade paranema hakkaks. Ta teeb lihtsa arvutuse – 230 omavalitsuse peale tuhat lammutamist vajavat kolhoosiaja hoonet. «See võib olla liiga tagasihoidlik arvutus,» võtab ta kokku. Tartu lähedal Tähtvere vallas asuva Tartu Agro tegevjuht Arvo Mölder ütleb, et ettevõttel on hädavajalikke investeeringuid rohkem, kui jõuab teha. Siiski pole majandi territooriumil ühtki nii viletsas seisus hoonet, et see mahalõhkumise järele karjuks. Mölderi sõnul on põllumajandus just kosumas kümme aastat kestnud šokiteraapiast ning tegemas esimesi suuri investeeringuid.
> Loe edasi |
