Mida arvate presidendivalimiste senisest käigust?
See kogemus tõestas, et presidendi valimise korda tuleb muuta: kindlustada, et president valitakse ära Riigikogus (näiteks võiks kolmes voorus mitte valimine viia erakorraliste valimisteni) või siis otsustada, et president valitakse otse rahva poolt. Kuid seni, kuni kehtib praegune kord, tuleb seda ka täpselt täita, mitte demagoogiat appi võttes sellele sülitada, nagu tegi Keskerakond, kes algul kinnitas vankumatut soovi osaleda valimisprotsessis Riigikogus ning siis tegi kannapöörde ja hakkas mustama seda sama protseduuri, milles enne osales. Kokkuvõttes tuli ilmsiks, et valik ei ole vasaku ja parema maailmavaate, vaid eetiliste platvormide vahel: ühelt poolt demagoogia ja künism ning teiselt poolt hea tahe jõuda demokraatlike valikute teel positiivse tulemuseni.
Mida arvata ikkagi niisugustest presidendivalimistest, kus sisulist diskussiooni kandidaatide vahel ei toimunud? Rüütel koguni teatas, et ta ei osale neil üldse. Võtame need teledebatid, kus Ergma ja Ilves istuvad stuudios ja on enamuses küsimustest samal arvamusel. Ei mingit diskussiooni, ei vaidlusi, ei valikuvõimalusi, ei erinevaid arenguteid.
Arvan, et terase valija jaoks oli debatt Rüütli ja tema oponentide vahel siiski olemas, kui arvestada mitte ainult TV-d, vaid näiteks ka kampaania jooksul ilmunud raamatuid, intervjuusid ja kommentaare. Põhivalik leidis üsna selge sõnastuse: kas Eesti peab jätkama valitud suunas, so Läände ja edasi, või on õigem senisele selg pöörata, teha olulisi tagasikäike mitmetes valdkondades (nagu maksupoliitika, erastamine, tervishoiukorraldus, majanduslik ja poliitiline vastuseis Venemaa survele) ning võtta kurss Itta ja tagasi. Debatti lülitus kaudselt ka Keskerakonna ja Rahvaliidu leppe tekst, millele vastandus Ilvese ja Ergma üksmeelne hoiak selles suhtes, et tuleb minna edasi, hoides kindlalt Lääne suunda, kuid muutes ühiskonda inimsõbralikuks ning teadmistekeskeks. Muidugi oleks saatejuht Ilvese ja Ergma duetti võinud tuua ka veidi enam väitlust, sest kindlasti pole nad kõiges ühte meelt. Siin võib olla kaks põhjust, miks seda ei juhtunud: kas saatejuht ei suutnud intellektuaalselt ja rahulikult kulgevas vestluses leida parajat võimalust tavapäraste provotseerivate konksude sissepistmiseks, või ei raatsinud ta rikkuda tarkade inimeste juttu, mis oli nii meeldiv vaheldus tavapärasele kemplemisele. Tõsi ta on, seltskonnas, kus mina Ilvese ja Ergma teledebatti vaatasin, ütles keegi: neid võiksid kahekesi Kadriorgu saata, nad kõlavad nii hästi omavahel kokku.
Kuidas hindate Rahvaliidu ja Keskerakonna tegutsemist presidendivalimisel?
Rahvaliit demonstreeris mõnuga, et nad kasutavad viimse võimaluseni ära Rüütlit oma erakonna 'garandina', ning võitiski selle mänguga küllalt suure preemia: Keskerakonna lubaduse võtta väikevend ka edaspidi paati. Keskerakond aga mängis algusest peale topeltmängu. Sellest, mida arvata nende saadikutele pealesunnitud eemalejäämisest valimisprotseduurist Toompeal, on juba väga palju kõneldud. Ühinen siin Ülle Aaskivi hinnanguga: osalemine presidendi valimisel on Riigikogu liikme vandest tulenev riiklik kohustus, selle eiramine erakonna survel on ilmselgesti vastuolus demokraatliku käitumise põhiolemusega, protseduuri ja reeglite väärtustamisega. Ümber üteldes üht kampaania ajal kõlanud kommentaari mõtet (kahjuks ei mäleta autorit): demokraatia olemus ongi selles, et reeglid on teada, ehkki tulemus võib olla ebameeldiv või ootamatu . Totalitarismi puhul on tulemus teada, reegleid võib aga ülalt antud käsu korras suvaliselt muuta. Keskerakond ja Rahvaliit näitasid avalikult välja, et nende mõttemaailmale sobib rohkem reegleid eirav ja käsust lähtuv totalitaarne poliitiline kultuur.
Kas teie arvates on Keskerakonna ja Rahvaliidu juhtide ja saadikute mõtteviisis ja tegevuses seoses presidendivalimistega midagi eetika seisukohalt valesti ja kui on, siis miks ei ütle selle kohta arvamust TÜ Eetikakeskus?
Oma arvamuse ütlesin eelmises kommentaaris. TÜ eetikakeskusel on kindlasti võimalus oma kommentaar avaldada, kuigi mulle tundub, et talle (nagu ka semiootikutele ) on viimasel ajal juba pandud natuke liiga suur koorem poliitikute ebaadekvaatse käitumise hindamisel. Pigem võiks meie poliitikas endas, sealhulgas ka ajakirjanduslikes poliitika analüüsides tugevamini ja sagedamini kõlada eetiline mõõde.
Kas Arnold Rüütli presidendiks tagasivalimine pigem liidaks või lõhestaks veelgi Eesti ühiskonda?
Pikemas perspektiivis liidaks neid, kes juba praegu on enamuses, olles vastu Rüütli tagasi valimisele.
Mida peaks tegema, et kaoks selline lõhe poliitikute ja rahva vahel - kellele praegust kirbutsirkust vaja on?
Presidendi otsevalimised oleks tõepoolest üks võimalikke arstimeid, Soomes on need kindlasti suurendanud inimeste osalemist ja poliitilist eneseteadlikkust. Olles teist korda Tartu volikogus , kus valitseb reformierakondlik diktaat, olen hakanud tõsiselt mõtlema ka võimaluse üle minna kohalikel valimistel isikuvalimistele, et linna-ja vallavolinikud ei saaks isiklikku vastutust oma valijate ees asendada viitamisega partei otsustele.
Miks keeldusite osalemast ETV saates «Kas sellist Eestit me tahtsimegi»?
Esiteks oli mul sel päeval Tartus kohustusi, mis takistasid Tallinna sõitmist. Teiseks, saanud teada teiste osalejate nimed, pidasin sobimatuks sekkuda praeguste ja endiste riigijuhtide omavahelisse vestlusringi. Oleksin selles olukorras pigem eelistanud saatejuhi rolli, aga neid oli niigi juba kaks.
Milline võiks olla Eesti ühiskonna järgmine suur eesmärk nüüd, mil juba paar aastat ollakse Euroopa liidus ja NATOs?
Keskenduda oma sisemiste ressursside väljaarendamisele, häälestuda lühikese ja hingematva tõusu järel pikale tasasel maal edasirühkimisele, leida õige hingamine ja enesetunnetus. Aru saada, et majandusedu on vaid vahend selleks, et võimalikult rohkem inimesi saaksid elada täiuslikumat elu mitte ainult materiaalses, vaid ka vaimses mõttes. Saavutada Eesti arengu pikaajaline jätkusuutlikkus, kindlus eesti rahva ja kultuuri kestmises ka tänasega võrreldes hoopis teistsuguses maailmas.
Mis peaks olema eduka rahvastikupoliitika kolm tähtsaimat meedet?
1. Iive on sündivuse ja suremuse saldo: vähendada suremust! Eriti noorte ja keskealiste inimeste massilist enesehävitamist. 2. Sündivuse tõus mõnesaja lapse võrra nullitakse sadade laste ja noorte koolist väljalangemisega, sattumisega narkootikumide meelevalda, asotsiaalsuse ja kriminaaluseni viiva vaesuse ning tõrjutusega. Järelikult: arendagem haridust ja tehkem sotsiaaltööd, et vältida tarbetuid inimkadusid! 3. Nii eesti kui eriti vene noorte seas levib soov ehitada oma elu üles mujal, kus ühiskond on avatum, inimesed sõbralikumad, väljavaade turvalisem. Tehkem Eesti kõigi siin sündinud ja koolis käinud noorte jaoks kõige turvalisemaks, sõbralikumaks, kõige vabamat eneseteostust pakkuvaks maaks!
Kas Tartule on olulisem kiirtee Tallinna, raudtee Riiga või lennuliin Helsingisse?
Kiire ja mugav Intercity raudteeühendus üle Riia Varssavi ja Berliiniga avaks Tartule uued arenguperspektiivid Euroopa ülikoolilinnana. Kiirtee Tallinna on selleks ajaks juba valmis. Väike lennuk kolm korda nädalas Helsingisse poleks paha, aitaks raudtee valmimise ära oodata.
Kes kujundab tegelikult Eesti poliitikat - rahvas, ametnikud, erakonnad, erakondade rahastajad, mõni välisriik või salaorganisatsioon?
Salaorganisatsioon on müüt, mis kõditab vandenõu teooriate armastajate meeli, aga ei seleta midagi. Välisriikidest mõjutab kaudselt kõige enam Venemaa naabrus. Keskerakonna, Reformierakonna ja ResPublica rahastajad om omavahel konkurendid ja ei suuda üldjuhul mõjutada Eesti poliitikat mingis kindlas ühes suunas. On siiski surve teatud küsimustes. Näiteks kokku leppida Venemaaga ning unustada ajalugu soovitavad ilmselt eeskätt Vene turul tegijad. Erakonnad on nähtaval poliitika sõnastajate, seletajate ja teatud otsuste langetajatena, kuid nad ei teeks midagi, kui poleks rahvast, kellele tahetakse meelde jääda ja meeldida. Valdkondade siseselt on tähtsaimad aga tegeliku poliitika elluviijad - ametnikud- toimides omapärase filtri või võimendajana.
Milliseid lahendusi pakuksite välja «eetilisele kriisile» Eesti demokraatias? Kas sellist mõistet nagu «eetiline kriis» saab (on saanud) kasutada eelnevate ja praeguste valimiste valguses?
Eetilise kriisi vastu ei aita moraali lugemine, vaid ainult reaalse vastutuse kogemus. Demokraatiat pole, kui tahvas ei tunneta või ei kasuta oma võimu poliitikute üle, vaid neelab kõik alla ja valib samad ebaeetiliselt toiminud poliitikud tagasi Toompeale. Valimiste ajal ilmneb ühiskonna eetiline seisund eriti hästi.
Kas teie arvates kodanike avalikud väljaastumised, nagu lugupeetud meedik, kes väitis «istuva presidendi» meeleseisundi kohta ja riigiametnik, kes parlamendi kõnepuldis esines, on korrektsed ja õigustatud?
Arvan, et mõlemal juhul oli ebatavalise meediumi kasutamine kodanikuna esinemiseks õige, vastates sõnavabaduse põhimõttele. Dr Nurm ei kasutanud mingeid talle kui arstile teada olevaid konfidentsiaaseid andmeid, vaid arutles kodanikuna kõigile nähtavate asjade üle. Ülle Aaskivi otsustas, et talle kui Põhiseaduse kirjutajale ja iseseisvuse eest hääletajale on kõige olulisem riigi, mitte tema enda käekäik. Au talle selle eest!
Kumb on teie hinnangul tähtsam, kas maailmavaade või seda esindav konkreetne isik? Maailmavaate poolest võiks ju ka sotsiaaldemokraadid Keskerakonna ja Rahvaliiduga samas paadis istuda, aga...?
Sotsiaaldemokraatia ei ole seesama, mis vasakpopulism, mis on Euroopas omane pigem endistele komparteidele. Maailmavaatesse kuuluvad mitte ainult sotsiaalpoliitilised eelistused, vaid ka näiteks geopoliitilised valikud. Eesti sotsiaaldemokraadid on palju arutlevad ja mõtlevad inimesed, kellele on väga vastumeelt populistlik demagoogia, esitagu seda milline isik tahes. Kui aga ka juhi isik on oma käitumiselt vastuvõtmatu , näiteks võimuahne ja autoritaarne, raskendab see kindlasti praktilist koostööd väga kõvasti.
Kas sotsiaaldemokraatlike põhimõtete rakendamisel on ka rahvuslik konkreetne omapära olemas?
Kindlasti on.
Kas Eesti sotsiaaldemokraatia on natsionalistlik või internatsionalistlik?
Mõlemad pakutud täiendsõnad mõjuvad propagandistlike siltidena. Briti leiboristide üks vaimseid õpetajaid maailmakuulus sotsioloog Giddens on määratlenud kaasaegset sotsiaaldemokraatiat kui "kosmopoliitset rahvuslust". Sotsiaaldemokraatidele on omased nii avatus ja rahvusvaheline koostöö kui ka tugeva rahvusriigi idee, sest ainult tugev rahvusriik saab olla "rahva kodu", nagu põhjamaade sotsidel on kombeks öelda.
Miks peaaegu kõik eestikeelsed sõnad, mis algavad eesliitega «sotsiaal», tekitavad inimestes hirmu viletsuse ees, abitust ja tühjust, seostuvad riigi kiratsemisega?
Sellepärast, et eestlastel on väga lühike iseseisva ja demokraatliku riigikorralduse kogemus ja sellega võrreldes väga pikk bolshevistliku propaganda kogemus.
Sotsiaalalade inimesed räägivad ja mõtlevad tihti õpikusõnadega, nt rolli ja grupikäitumisest, massikommunikatsioonist jne. terminites. Kas sotsiaalteadused peaks tegelema elu enda uurimisega, nii nagu loodusteadused, ja kujundama elu üldistuse põhjal teooriaid või vastupidi, kujundama õpikuteooriate alusel elu, surudes õpikumudeleid tegelikkusele peale?
Sotsiaalteadlased tegelevadki "elu enda uurimisega". Õpikumudeleid surus tegelikkusele peale "teaduslik kommunism", mida ei saa küll normaalseks sostiaalteaduseks pidada. Mis puutub teoreetilistesse mõistetesse, siis neid kasutavad paratamatult kõik teadused, ilma nendeta taanduks teadus juhuslike kogemuste empiiriliseks kirjeldamiseks.
Kuidas suhtute seksuaalvähemustesse. ELi sotsdemokraadid toetasid neid kahel käel ja olid traditsiooniliste väärtuste vastu. Teie ise?
Ma ei ole traditsiooniliste väärtuste vastu, aga ma olen sallivuse poolt.
Kas Toomas Hendrik Ilves on teie hinnangul parempoolne, tsentrist, vasakpoolne või kameeleon?
THI on oma veendumustelt vasakpoolne tsentrist.
Eestlane on küllalt unikaalne rahvas maailmas - suhteliselt õel, otsekohene ja kritiseeriv (eriti seda siis kui saab olla anonüümne). Poliitika on nagu malemäng oma mustade ja valgete lammastega. Osad jagavad seda mängu ja paljud mitte. Millest on tingitud see, et me teeme oma hääle kuuldavaks poliitilistes olukordades vaid siis kui on juba suhteliselt hilja midagi muuta? Kas see on meie loomuses või on see koguaeg nii olnud ja me lihtsalt suures kapitalistlikus ühiskonnas jätame selle märkamata?
Küllap meil jääb puudu kujutlusvõimest, et poliitiliste ohtude saabumist piisavalt vara märgata ja õigel ajal häält teha. Aga vast õpime demokraatia kogemustest, ka negatiivsetest.
Kas te tunnete või ei tunne teatavat perekondlikku vastutust 1939-40 aastatel Eestis toimunu pärast ja kas see võiks teid kuidagi moraalselt siduda või piirata Eesti Vabariigi poliitikas kaasa rääkimises, eriti nö. «sotsiaalse õigluse» teemadel?
See vastutus on mind kannustanud Eesti iseseisvuse taastamise heaks tegema nii palju kui oli minu võimuses.
Tagasivaadates oma pikale karjäärile nii õppejõuna kui poliitikuna, kumb neist kahest on pakkunud rohkem elamusi, positiivseid/ka negatiivseid emotsioone ehk siis kumba värvikat suunda hindate rohkem oma minevikus?
Mõlemas on olnud emotsionaalseid ja rikkaid elamusi. Poliitikas dramaatilisemaid, ülikoolis püsivamaid ja positiivsemaid.
Mis tingis, et te ühe esimesena lahkusite Edgar Savisaare juurest?
Põhjuseks oli Savisaare enesekesksus, poliitiline egoism ja paranoiline teiste kahtlustamine, inimeste jagamine omadeks ja vaenlasteks, võimetus tunnustada, et ka teistmoodi mõtlemine võib olla õige. Konkreetses 1991 aasta augusti olukorras väljendus see soovimatuses isegi Eesti jaoks nii kriitilisel silmapilgul taha koostööd teiste rahvuslike jõududega.
Kas Edgar Savisaar, kes oli ometi teie lähedane võitluskaaslane on tõesti nii kole, et hirm tema ees paneb terve erakonna kolmel korral oma programmi ja põhimõtted unustama? Kas te tõesti usute et Savisaare eesmärk on Eesti Venemaale maha müüa nagu väidavad isamaaliitlased. Milleks ta siis 1989-1991 teisiti tegutses?
Savisaar ei pane hirmu tundma mitte tema enda ees, vaid selle ees, mida temataolise autoritaarse ja läänelikku ühiskonnakorraldust võõristava juhi pääsemine riigi etteotsa võib kaasa tuua Eesti arengule. Savisaare eesmärk ei ole Eestit Venemaale maha müüa, tema eesmärk on saavutada ometi ükskord Keskerakonna ainuvõim mistahes hinnaga. Savisaare Ida-orientatsioon on pigem orgaaniline, tema isiku eripärast lähtuv, ehkki ta ei põlgaks kindlasti ära ka vene kapitali.
Kes oli määratud putšistide poolt Eesti asevalitsejaks? Kas Eesti rahvas peaks seda teadma?
Mina ei tea. Rahvas peaks teadma.
Kuidas teid rahuldab Eesti ajakirjanduse praegune seis?
Kolm pluss.
Miks on teie arvates Eesti ajakirjandus nii pealiskaudne, kolletav ja tõeliselt kauge maailmaasjadest?
Eestikeelne ajakirjandusturg on väike, ajakirjandus on liiga sõltuv müügiedust ja kiirest reklaamitulust ja seetõttu on ajakirjanikel vähe aega , et süveneda ainesse, pühenduda põhjalikumale taustade uurimisele jne. Kuid samas on ajakirjanduses väljenduv pealiskaudne ja provintslik vaade nii Eestis kui maailmas toimuvale paraku sageli Eestis üldlevinud arusaamade ja hoiakute vastupeegeldus.
Kui neutraalseks ja poliitiliselt erapooletuks te Eesti meediat peate?
Mitte väga. Eesti ajakirjanikele on rohkem omane ajakirjanduse kaudu otse päevapoliitikasse sekkuda, võrreldes Soome, Saksa või Inglise kolleegidega. Kuid see ei tulene enamasti mitte erakondade otsesest survest, nagu sageli arvatakse, vaid ajakirjanike (mõni kord ka väljaandjate) isklikest hoiakutest ja sümpaatiatest, mida ei mõisteta, ei märgata või ei peetagi oluliseks tasakaalustada teadliku professionaaluse ja objektiivsuse abil.
Kas ajakirjanduse põhiülesandeks on rahva informeerimine või rahva mõjutamine (ajupesu oligarhide soovitud suunas)? Mitu protsenti on informeerimist ja mitu protsenti ajupesu on meie pressis?
Informeerimiseta, uudislikkuseta pole ajakirjandust. Selle kõrval on aga palju muud: harimine, sotsiaalse toetuse ja enesepeegelduse pakkumine, meelelahutamine, ühiskonda ühendava kujuteldava avaliku ruumi loomine jne. Ajupesu ehk propaganda peaks demokraatlikule ajakirjandusele olema võõras. Kui poliitikud või nende suuvoodrid saavad otse läbi ajakirjanduse omi vaateid avaldada ja tahavad valijaid sellega mõjutada, peaks ajakirjandus kindlasti olema valvas ja pakkuma lugejale -vaatajale-kuulajale võimalust vaadata kriitilise pilguga mõjutajat ennnast. Mida siiski ju ka ette tuleb, mulle tundub, et järjest sagedamini.
Kas Eesti ajakirjandusel on veel lootust või on tulevik paratamatult kollane?
On lootust, kui auditoorium hakkab ka ise aktiivsemalt kvaliteeti nõudma. Vaadates aga, kuidas ETV vaatajaskond alla vannub kommertskanalite pealetungile, kipun olema selles suhtes pessimistlik. Jääb loota vaid ajakirjanike kindlameelsusele ja soovile teha paremat ajakirjandust.
NSVL ajal oli tsensuur. Nüüd on «enesetsensuur». Mulle tundub, et viimane töötab tõhusamalt kui esimene. Väga paljud tulised teemad viiakse nulli või mätsitakse infomüraga kinni. Mis teie arvate?
Ei oska öelda, kumb on tõhusam, arvestades, et nõukogude aja tsensuurile lisandus ka enesetsensuur. Kindlasti on praegu ajakirjanduses arvamuste paljusust ja sõnavabadust mõõtmatult rohkem. Samas kehtivad nüüdki mõtlemis- ja väljendumispiirid, sageli ise endale võetud raamid. Kas aga alati on tegemist enesetsensuuriga, või pigem on tegu pealiskaudsuse, stereotüüpse mõtlemise, allikatest sõltumisega? Püüdkem see kindlaks teha igal konkreetsel juhul, mil enesetsensuuri kahtlus tekib.
Palun kommenteerige uut rahvusringhäälingu seaduse projekti ning ETV ja Eesti Raadio ühendamise vajadust.
Ühendamine saab olla nii vajalik, kui palju ta toob kaasa positiivseid muutusi raadio ja ETV rahastamisse, tehnoloogilisse kaasajastamisse ja inimressursside paremasse kasutamisse. Ilma lisaressurssideta ei saa olla ka kasu. Juhtimise seisukohalt on uus seadus keskerakondlikult kummaline, taotledes suuremat poliitilist kontrolli ringhäälingu tegevuse üle. Pean seda demokraatlikule avalik-õiguslikule ringhäälingule täiesti sobimatuks..
Kas ajakirjanikul on nimi?
Sageli pole. Mõnel üksikul on. Teate ju seda ise.
Kuidas ajalehtede online-versioonid Eesti ajakirjandust muutnud on?
Uudised vananevad kiiremini, vajavad pidevat uut toitu. On-line kommentaarid pakuvad rohkem alternatiivseid vaateid.
Kas online-lehed söövad mingi aja jooksul paberlehed välja? Paberleht on ikka oma kuludega paras raharöövel, samas kui online avab tohutult võimalusi - kiirus, lugejate kaasamine jne jne.
Ei usu, kuid paberleht muutub kindlasti kallimaks ja eksklusiivsemaks.
Millal teie arust reklaamiandjad tabavad, et online-lehtedes saab kontakti oluliselt odavamalt kätte ehk millal muutub online-ajakirjandus rahaliselt ja sisuliselt tugevamaks?
Ei ole ennustaja.
Ajalehed on lausa üle külvatud ohjeldamatust reklaamist. Kas teie ei leia, et see on mõttetu infomüra, mis ei too mitte mingit kasu, vaid ainult risustab ajakirjandust ja inimeste vaimset keskkonda ja on ju mõttetu ressursside raiskamine? Või on see taotluslik mõtlemisvõime uimaseks tagumine. Kas see ongi ajakirjanduse missioon?
Infomüra-jah. Mõttetu-ei, kuna toob toimetusele olulise raha, millega finantseerida "mittemõttetut" osa lehenumbrist.
Kas peate õigeks ja õigustatuks, et Tartu Ülikoolis õpetatakse ajakirjandust ja suhtekorraldust koos, ühise vastuvõtukonkurssiga?
See on ennast õigustanud. Üliõpilased saavad ju nüüdki oma valiku teha teise õppeaasta mooduleid valides, kuid nad ei pea valikut tegema juba ülikooli uksest sisse tulles, kus nad veel kummastki erialast suurt ei tea.
Kvaliteetajakirjandusega on Eestis lood pehmelt öeldes viletsad. Kuidas on lood kvaliteetajakirjandusharidusega?
Oleme püüdnud oma õppekava ja õppejõudusid arendada vastavaks rahvusvahelisele tasemele ja saanud ka kinnitust, et meie õpetamise tase ei erine näiteks Soome või Norra omast kuigi palju ning on kindlasti parem kui lõunanaabrite juures.
Kas te peate ennast õnnelikuks inimeseks? Ja mis õnn üldse on?
Vist küll. Pean õnneks tasakaalutunnet enda ja maailma vahel.
Kas on eetiline kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks isikutel, kes on suure osa elust elanud välismaal?
Minu arvates on sellise argumendi kasutamine valimisvõitluses küüniline. Rahvaliidu poolt sihiteadlikult õhutatav vaenulikkus väliseestlaste vastu on on rajatud arvestusele, et paljude inimeste mõttemaailmas valitseb ikka veel nõukogude ajal sisendatud hirm ja umbusk pagulaste suhtes, keda tembeldati reeturiteks, imperialismi käsilasteks ja mida kõike veel. Selle hirmutamistaktika teiseks pooleks oli karistamine pagulaskirjanduse lugemise eest ning Vabadusraadio ja Ameerika Hääle kuulamise jälitamine nõukogudevastase tegevusena. See, et niisugused hoiakud on nüüd tõusnud Reiljani valimispropagandas kesksele kohale, viitab ilmekalt KeRa poliitiliste vaadete nõukogulikule taustale. Paljude vanema ja keskmise põlvkonna väliseestlaste kohta võib julgesti kasutada saadik Ernst Jaaksoni kohta kirjutatud raamatu pealkirja: Eestile elatud elu. Ütleksin kõhklemata seda ka Toomas Hendrik Ilvese kohta.
Kas Eestis (arvestades elanike arvu, majanduslikku olukorda jm.) on üldse mõeldav suhteliselt sõltumatu, s.t. mitte reklaamijate jt. rahaliselt mõjustajate poolt oluliselt suunatud ja mitte-lauskollane trükiajakirjandus?
On küll. See sõltub paljuski väljaandja ja toimetuse eetilisest ja professionaalsest selgroost, austusest vaba ajakirjanduse põhimõtete vastu, mis keelavad mistahes surve avaldamise toimetuse sisulisele tööle.
Kas Eestis on üldse mõeldav mõne erakonna olemasolu, mille tegevust ei suunaks selle väga rikkad kodu- või välismaised rahastajad ja nende palgatud niiditõmbajad - rikastuda soovivad käsilased?
SDE on selline erakond ja olen uhke, et kuulun selle liikmete hulka.
Kas teile meeldiks kui Eesti võtaks tulevikus vastu kõik need (või enamuse), kes soovivad Eestisse elama tulla? Kas tunnetate sisserändajates ohtu või mitte?
Kindlasti peab Eestil olema selge poliitika võõrtööjõu kasutamise suhtes. Reaalne oht meie tööturule on majanduse hetkehuvidega põhjendatav madalapalgaliste tööliste sissetoomine endisest Nõukogude Liidust. Pooldan siin Eesti ametiühingute tõhusat koostööd teiste Euroliidu maade ametühingutega, et tõkestada mõnede tööandjate sellesuunalisi soove ning luua toimiv kutse- ja ümberõppe süsteem neile Eesti töötult hulkuvatele noortele ja eriala vahetada soovivatele töölistele, kes võiksid puuduvaid kvalifikatsioone omandada. Samas pean Eestile äärmiselt vajalikuks olla avatud kõrge kvalifikatsiooniga töötajate liikumisele Euroopa Liidu maadest Eestisse, seda eriti kõrgtehnoogilistel aladel. See tooks värskendust ja stimuleeriks oma töötajaid ning oleks ka suurepäraseks oskusteabe sissetoomise võimaluseks. Kuid mis kõige tähtsam: Eesti poliitika peaks olema suunatud väga aktiivselt nende inimeste koju tagasi toomisele , kes on välismaal töötanud või õppinud.
Tunnete Edgar Savisaart Rahvarinde aegadest. Kas ta on teie meelest muutunud, võrreldes selle ajaga? Ja kui on, siis mis mõttes muutunud?
Iga inimene muutub, kui vanemaks ja küpsemaks saab. Kuid tema hoiakud ja poliitiline stiil ei ole palju muutunud.
Keda peate enda eeskujuks?
Raske öelda. Kõige rohkem oma õpetajat Juhan Peeglit.
Milliste raamatute lugemist olete (viimasel ajal) nautinud?
Loen põhiliselt erialakirjandust. Ilukirjandusest on viimased tugevad elamused seotud Philip Roth'iga. Lõõgastuseks loen öösiti häid ingliskeelseid krimisid.
Millised on teie ettepenekud alkoholiprobleemi lahendamiseks Eestis?
Peaksin õigeks nii alkoholiaktsiisi tõstmist kui ka ilmselge alkoholipropaganda keelamist reklaamis koos karmi järelvalvega.
Mis te arvate, mis oleks juhtunud Arnold Rüütliga siis, kui ta ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehena oleks rahuldanud Johannes Hindi armusandmisplave?
Mitte midagi halba. Tal oleks pidanud selleks selgroogu olema.
Mida arvate siiski Arnold Rüütli minevikust? Kas seda peab meeles pidama, millega mees kunagi tegeles ja millist võimu kiitis või on ikkagi inimesed võimelised tegema kardinaalseid kannapöördeid ja oma maailmavaatelisi seisukohti ( suhteliselt kõrges vanuses siiski!) kardinaalselt muutma? On teie suhtlusringkonnas selliseid inimesi?
Arnold Rüütel ongi vist sellepärast paljudele eesti meestele ja naistele hingelähedane, et ta kehastab meie rahva suurepärast vaikivat kohandumisvõimet ja orwell'liku topelteadvuse omamist. Usun täiesti, et kõik, mida ta endast nüüd kirjutab, tundubki talle tõde olevat. Jaan Krossi romaanidest leiab selletüübilisi kangelasi kaugematest aegadest. Valides Rüütlit saadakse endale kinnitust, et nii oligi õige ja ainuvõimalik. Olen näinud vanema põlvkonna seas ka teistsuguseid, süümelisemaid ja refleksiivsemaid isiksusi, kes on tegelnud ja tegelevad oma nõukogude mineviku tõsise ja kriitilise ümbermõtestamisega. See pole meeldiv protsess ja nõuab sisemist julgust, isegi halastamatust iseenda suhtes.
Miks praegused sotsiaaldemokraadid ei rõhuta oma ajaloolist seost varasema saja-aastase Eesti sotsiaaldemokraatiaga? See annaks ju ainulaadse ajaloolise mõõtme teie erakonnale.
Sotsiaaldemokraadid on seda teinud, kuid vist liiga tagasihoidlikult. Sageli on olnud tegu aga ka sellega, et ei Eesti üldsus ega ajakirjanikud tee vahet sotside ja kommude vahel ning kui mingi teave sellisele stereotüüpsele arusaamale vastu räägib, eelistatakse see maha vaikida. Nii näiteks juhtus äsja ennesõjaaegse Eesti sotsiaaldemokraatliku liidri ja eksiilvalitsuse juhi August Rei ümbermatmise valgustamisel meie meedias.
Kuidas hindate oma erakonna tegevust alates 1990ndatest? Kas miski poolik õun ja mõõdukate nimi ehk siis selline poolevinnasotsiaaldemokraatlus pole olnud hoopis kahjulik teie erakonna arengule?
Sotsiaaldemokraatia tee oma tõelise identiteedi juurde läbi 90ndate on olnud pikk ja keeruline just selle tõttu, et mitte ainult avalik arvamus, vaid ka osa meie erakonna liikmeid, eriti neid, kes olid varem kuulunud meiega liitunud erakondadesse, häbenesid kaua aega sotsiaaldemokraadiks nimetamist. Õnneks on see valehäbi tänaseks üle elatud. Kui aga vaadata meie tegelikku poliitikat, siis kõik reformid, mis on meie valitsuses olles toimunud sotsiaalkindlustuses ja sotsiaalkaitses, rahvastikupoliitikas, regionaalpoliitikas, põllumajanduspoliitikas on kantud sotsiaaldemokraatlikust ideoloogiast, mis peab riiki kaasvastutavaks inimeste heaolu eest, hindab tööd heaolu allikana, peab oluliseks vähendada sotsiaalset ja regionaalset ebavõrdsust ja suurendada hoolivust ning solidaarset vastutust. Oleme olnud tagasihoidlikud enesereklaamijad, seda osalt ka sellepärast, et nende poliitikate elluviimine pole olnud piisav sõltuvalt kehvast rahastamisest, mis on olnud teiste erakondade otsustamisvallas.
Kuidas suhtute meie liiklusesse praegu, kui praktiliselt iga päev saab surma inimene, tihti just süütu inimene? Mida teie arvates teha tuleks?
Esiteks, tuleks tõsta liikluskultuuri, mitte üksnes järsult karmistades karistusi raskete liiklusõnnetuste tekitajatele ja eeskirjade rikkujatele, vaid ka maast-madalast järjekindlat tegeledes adekvaatse riskide hindamise ja ennast ning teisi arvestava ja säästva käitumise kujundamisega. Teiseks, liikluskäitumine peaks kujunema ka oluliseks teguriks töötajate hindamisel tööandja poolt. Kolmandaks, liikluse ohutusele aitab kaasa infrastruktuuri parandamine (Tallinn-Tartu maantee!) ja ka autodekülluse ning autodekultuse vähendamine, soosides ühistranspordi, sealhulgas eriti rongi- ja trammiliikluse arengut.
Mis sunnib sotse (=vasakpoolseid) parempoolsetega liitu moodustama? Kas võimule iga hinna eest?
Ei. Sotsid ei püüa võimule iga hinna eest, vaid ainult sellisele võimule, mis on demokraatlik ja aitab kaasa Eesti muutumisele euroopalikuks tsiviliseeritud heaoluühiskonnaks.
Ajakirjas "Kultuur ja Elu" oli paar aastat tagasi põhjalik käsitlus meie taasiseseisvumise teemadel - selle põhiidee, et meie vabastamine NSVL-ist oli USA tollase presidendi ja M. Gorbatšovi poolt eelnevalt kokku lepitud. Teie kommentaar - kas oleksime jõudnud iseseisvuse taastamiseni, kui sellist kokkulepet ei oleks olnud?
Olles ise tollal aktiivselt tipp-poliitikas tegev ja ajanud Eesti iseseisvuse asja ka kontaktide kaudu tollaste Lääne võimuringkondadega, sh USA -s, olen kindel, et sellist kokkulepet polnud. USA riigidepartemang oli viimse hetkeni äärmiselt ettevaatlik Nõukogude Liidu lagunemise ohu suhtes, samuti paljud Euroopa juhtpoliitikud. Gorbatshov ei suutnud kunagi leppida Balti riikide iseseisvusega. Just sellepärast oli nii tähtis meie valmisolek otsustavaks läbimurdeks hetkel, kus Gorbatshov polnud Kremlis, vaid koduarestis Krimmis.
Mida tuleks teha, et riigikogu-valitsus-... hakkaksid rohkem arvestama rahva arvamuse ja õiglustundega?
Arvan, et Riigikogu peab muutuma taas parlamentaarse avalikkuse kanaliks, kus toimuvad valitsuspoliitika tõsised ja kriitilised arutelud ja saadikud ei ole muudetud vaid koalitsioonivalitsuste paberite tembeldajateks. Meedia poliitikaanalüüsid võiksid olla sügavamad ja avama rohkem huvigruppide mõju poliitikale ning otsuste tagamaid. Rahvas peab olema ka ise olema palju nõudlikum ja valimistel jälgima, kellele ikkagi valimiskasti juures tee riigivalitsemisele avatakse. Hoopis olulisemat kriitilist järelvalve rolli peaksid täitma kodanikuühendused.
Milliseid ajalehti-ajakirju pidevalt loete ja milliseid portaale külastate.
Loen pidevalt mõlemat eesti päevalehte, Sirpi, Eesti Ekspressi, Akadeemiat, Vikerkaart, Loomingut, Tuna, mõnikord ka Maalehte ja Õhtulehte. Jälgin ingliskeelseid erialaajakirju. Portaale külastan konkreetse huvi korral. Pidevamalt jälgin poliitikalugude on-line kommentaare.
Kas oskate öelda, kuidas oleks võimalik täna ühendada eestimaalased nii nagu see oli laulva revolutsiooni ajal? Kas takistuseks on ühise vaenlase või tõeliselt karismaatilise juhi puudumine?
Arvan, et laulva revolutsiooni ajal elasime üle erandlikku ajaloohetke, mis pole korratav. Demokraatlikus ühiskonnas on erimeelsused huvides ja vaadetes osa normaalsest elust. Peaksime rohkem tegelema üksteise kuulamisega ja mõistmisega ning ühiste väärtuste leidmisega pealispindsete erinevuste taga.
Kuidas teile tundub, kas Eestis on inimesed jaotunud erakondadesse maailmavaate järgi või kiirema isikliku kasu saamise põhimõttel?
Nii seda kui teist. Kasusaamise nimel hüpatakse opositsiooni jäänud erakonnnast valitsuserakonda või astutakse erakonna liikmeks selle järgi, kelle käes on parajasti võim kohalikus elus või oma asutuses. Poliitiline korruptsioon on umbrohi, mis kipub Eesti poliitikat lämmatama. Selle võimalikult kiire väljajuurimine on üks olulisemaid väljakutseid nii meediale, valijatele kui ka demokraatiat tõsiselt võtvatele poliituikutele.
Ajalugu vaadates, on üliõpilaste sõna maailmas palju muutusi esile kutsunud. Kuidas hindate tänase Eesti üliõpilaste sõna jõudu? Milline võiks olla tagajärg, kui üliõpilased astuksid välja uksele koputava stagnatsioonimaigulise viisaastaku vastu?
Juba selle küsimuse esitamine äratab lootust, et see võibki juhtuda. Olen alati öelnud pessimistidele, et Eesti poliitika saavad seisakust, umbusust ja korruptsioonist välja tuua ausama ja puhtama eluvaatega vabaduses kasvanud haritud noored. Praegu kahjuks on üliõpilaste häält poliitilises avalikkuses väga vähe kuulda.
Suured tänud põhjalike vastuste eest!
Tänan Postimeest ning küsimuste esitajaid võimaluse eest pidada seda mulle põnevat ja üle ootuste sisuliseks kujunenud dialoogi lugejatega! See oli palju meeldivam, demokraatlikum ja sisukam kui oleks olnud osalemine telesaates "Kas me sellist Eestit tahtsimegi".
|
