Igapäevane juuksur. Pats viimast lihvi saamas. Foto: Rein Kilk

Jalgratas on sisuliselt ainus liiklusvahend, millega 20-aastane 197 sentimeetrit pikk ja 165 kilo kaaluv Kaido Höövelson ise sõita tohib. Talle nagu kõigile teistele elukutselistele sumomaadlejatele on auto ja tsikli juhtimine keelatud.

Vaevalt, et Lääne-Virumaal sirgunud Kaido suutis eales kujutleda, et kunagi teevad ühe maailma mõjukaima riigi kodanikud poisikestest hallpeadeni talle igal hetkel kummardusi.

Samal teemal: Kas Baruto Kaido saab sinimustvalge põlle? (6)

Tulevad kimonos eestlast märgates tänaval ligi, et temaga pildistada. Küsivad autogramme, saadavad fännikirju, jälgivad meedia vahendusel igat sammu. Kust võis ta teada, et ühel päeval elab ta Laekvere vallas asuva Rohu küla asemel, kus päevas vaevalt paar autot läbi sõitis, mesilastaruna sagivas Tokios.

Jah, seda kõike on ülimalt raske uskuda. Isegi siis, kui oled oma silmaga Kaidot selles keskkonnas näinud. Rääkinud tema ja teda ümbritsevate inimestega, jalutanud tänaval, istunud koos lõunalauas ja kontserdisaalis. Eestlane on napi pooleteise aastaga tõusva päikese maal pälvinud eristaatuse, mis kättesaadav vähestele.

Judos Eesti noortekoondisesse jõudnud noormehe elus pöördus uus lehekülg, kui ühe Eestit külastanud profiklubi omaniku sõbra vahendusel saabus kutse tulla Jaapanisse sumomaadlejaks. Kaido ei kõhelnud kaua. Lendas Jaapanisse, kus maadlejaeeldused, andekus ja töökus on viinud ta 80 tugevama sumoprofi hulka. Jaapanisse, kus temast sai Baruto-san. Nime valis talle teda kutsunud klubi omanik – tõlkes tähendab Baruto Baltimaade elanikku.

Sport jumalatele

Väikesekasvulised jaapanlased suhtuvad suurtesse meestesse sügava aukartuse ja austusega. Paari tuhande aastase ajalooga sumo pole Jaapanis üksnes rahvussport. Pikka aega pole seda isegi spordiks peetud, pigem kultuurinähtuseks. Jaapanlased ütlevad, et sumo sündis kui jumalate meelelahutus.

Professionaalseid sumomaadlejaid on ligi kaheksasada. Vaid iga kümnes neist on sekitori, kuulub kõrgemasse seltskonda – neil on õigus kanda valget (võistlustel värvilist) tunnusvööd. Kaido jõudis ihaldatud seltskonda erakordselt kiiresti – läbi ajaloo on sellise erakordse saavutusega hakkama saanud vaid neli meest!

Eestlase koduklubi neljakorruselises majas väikeses tänavas Morishita metroojaama lähedal on väga väike. Sellesse kuulub vaid neliteist maadlejat, kelle seast Kaido on reitingu järgi, teine mees. Vaid kaks sekitori’t selles klubis ongi, ülejäänud on madalamal tasemel musta vöö kandjad.

Koduklubi ongi sumomaadleja kodu. Siin tehakse koos trenni ja süüakse ühisköögis omatehtud sööki. Enamik poisse-mehi magab mattidel ühes suures toas. «Elame siin vendadena nagu üks perekond, kelle isa on klubi treener ja vanaisa klubi omanik,» seletab Kaido.

Ent tänu edule võistlustel sai Kaido mõne nädala eest õiguse kolida 11 seltsilise juurest korrus kõrgemale, oma tuppa, mille lükandust ilma peremehe loata keegi avada ei või. Kogu klubi on üsna askeetlik ja sama võib öelda Kaido toa kohta.

See on umbes 2,5 x 2,5-meetrine ruut, põrandal matt ja madrats. Nurgas televiisor ja DVD-mängija. Ühte seina on peidetud kapp.

Seinal rippuvad värviliste mustritega kimonod on sisuliselt tema ainsad vajalikud riideesemed. «Ma ei mäletagi enam, mis tunne oli teksapükse kanda või millal ma endale mingeid harilikke riideid ostsin,» ütleb Kaido, lisades, et ega tema praegust kogu arvestades see eriti võimalik olekski. Tema numbreid jaemüügis lihtsalt pole.

Kolm väikest sulast

Ühiskööki sisenedes valitseb seal üsna lõbus meeleolu. Paljaste ülakehadega sumotori’d (eestlasest küll silmanähtavalt väiksemad) seisavad ümber laua ja teevad süüa. Parasjagu puhastavad kala.

Baruto sisenedes lõpevad lollused kiiresti. Kõik kummardavad. Klubis valitseb karm hierarhia. Siin sõltub sinu positsioon reitingutabelist. Oled musta vöö kandja – teed ka kõiki majapidamistöid. Ning ümmardad kõrgemasse seltskonda pääsenuid. Või vanemaid olijaid. Barutol näiteks on kolm n-ö sulast, kes täidavad tema korraldusi.

Serveerivad sööki ja kallavad jooki. Pesevad selga ja aitavad riietuda... «Kui klubisse tulin, olin siin just samasugune rügaja nagu need väikesed vennad siin. Isegi teenisin neid, mis sellest, et sain neist maadeldes jagu – ma olin ju klubis uustulnuk,» räägib Kaido ja käsib sellil, kel kala fileerimine käsil, see tükkideks lõigata. Välgukiirusel ilmub kauss vürtsika sojakastmega. Toore kala tükk sisse ja amps – head isu. Mis kala see on, küsin. «Kurat seda teab... Jaapani kala,» naerab hiiglane uut snäkki võttes. Jaapani kööki pole ta nautima õppinud.

See-eest tegutseb kõrvaltänavas Vene restoran Russkaja Izba, kus Barutot alati oodatakse. Õhtuti lähebki ta sinna ning pistab mõnuga kinni 15–20 rasvapirukat, mille kokk Larissa on otsast- otsani hästi maitsestatud hakkliha täis toppinud. Kaidoga söömaminek tähendab siinkirjutaja kogemust mööda seda, et enamik lauast tuleb tema nõudele jätta.

Mehed savises ringis

Kord olevat ta ühe teise sumomaadlejaga kinni pistnud kuus kilo liha. «Siis oli korra kõht päris täis,» muheleb ta õlut rüübates. Alkoholi võib sumomaadleja tarbida, aga tuleb vältida napsivõtmist avalikus kohas. Väikseimgi probleem võib tuua sumoliidult karmi trahvi, veidi suurem jäädava väljaheitmise.

Baruto päev algab vara. Kell seitse hommikul on kümmekond jämedat mustavöömeest kogunenud sumoklubi treeningule esimesele korrusele, kus asub dohyo, võitlusareen. Meetripaksune kiht tihedaks sõtkutud ja silutud savi. Läbi aknatrellide tungivad ruumi päikesekiired. Mehed rassivad. Kaks lükkavad teineteist ringis. Kes venitab, kes teeb kükke, kes harjutab rituaalseid liigutusi. Areeni kõrval on jäme puupost, mille vastu saab õlaga hüpata või lööke treenida.

Nüüd sekkub ka Baruto. Laseb ennast lükata, lükkab ise ja maadleb. «Väikesed vennad» punnitavad ja ähivad, aga võimas eestlane on neile selgelt liiga kõva vastane.

Treeningusaal on nagu klubigi kõrvaltvaatajale hämmastavalt askeetlik. Ainsad abivahendid on mõned roostes hantlid, jõusaali tuletab meelde üks üsna logu trenažöör. Pole isotoonilisi jooke, ainult veepang taga nurgas. Kaido lisab hiljem: «Meil pole klubis arsti, toitumisspetsialisti ega füsioterapeuti – niisuguste asjade eest peab iga mees ise hoolitsema.»

Ja seda kõike 21. sajandi profispordis! Ülim kasinus ja tagasihoidlikkus tuleneb iidsetest traditsioonidest. Savile lausa siriseb raskeid higipiisku. Soojas ruumis hõljub umbes selline lõhn, mida palava ilmaga võib tunda porise jõe kallastel. Mehed lõõtsutavad ja rassivad, olles juba nähtavalt küpsed.

Võit ja valud

Nelja tunni pärast võtavad mustvööd dohyol ringi ja pöörduvad taevaste vägede poole. Seejärel treeningsaal koristatakse ning nad peavad minema sekitoride selga nühkima (vahepeal ennast kiiresti pesema) ning süüa vaaritama. Siis tuleb nende kord lauda istuda. Ja hiljem nõud pesta.

Sekitoridele seab klubi juuksur vahepeal patsi. Määrib juukseid erilise õliga ja seob pealaele kokku. Patsi lõigatakse tipust ja üliharva. Patsi mahalõikamine profikarjääri lõpus on pikk tseremoonia, mille käigus ka sponsoritel ja muudel asjalistel on õigus ning au suurte kääridega mõni karv läbi lõigata.

Eduka sumomaadleja prestiiž ja (võimalik) priske rahakott on põhjused, miks vähegi pirakam jaapani poiss sumo-teele suunatakse. Kui 23. eluaasta käes, on viimane võimalus otsustada. Kuid paljud ei pea vastu. «Sul peab olema midagi siin, kõrvade vahel,» ütleb Kaido.

Kaidoski on pooleteise aasta jooksul korduvalt kihvatanud – milleks see kõik! Ent edu võistlustel on siiani andnud vastuse. Kaido võtab reitingutabeli (banzuke) ja näitab oma kohta – tema võistlejanimi Baruto Kaido on nüüd teises liigas juryos kirjas juba õige suurtes hieroglüüfides. Tema kuupalk on 100 000 krooni ringis (sealt läheb küll üsna suur osa maksudeks ning sumoliidule). Päris tipust (kus hieroglüüfid veel suuremad) üldse mitte väga kaugel. «Võin paari aastaga veel tõusta,» usub Kaido ise.

Tõuseb spordirikkuriks

Kui Baruto seda suudab, võib temast saada Eesti jõukamaid sportlasi. Praegune vägevaim yokosuna Asashorju teenib kümneid miljoneid dollareid aastas. Palgarahale lisanduvad teleintervjuud, reklaam... Ainuüksi võimaluse eest yokosunaga õhtustada käivad sponsorid välja 200 000 krooni.

Aga edasijõudmiseks tuleb noppida võite, võite, võite. Aastas on kuus turniiri, igaüks kestab 15 päeva. Kaido esimene turniir kõrgemas seltskonnas algab õige pea, 11. septembril. Selleks ajaks on ta kutsunud Tokiosse oma ema ja kasuisa: «Ega ema vist polegi päris aru saanud, mis siin täpselt toimub.»

Kaido on jaapani ühiskonnas kangelane, aga kui küsin sõprade kohta, kõlab vastuseks vaikus. Temaga Tokios kokku puutunute kinnitusel üks südamedaam (mitte jaapanlanna) tal ikka olevat. Kardetavasti tulebki see teatavast üksindusest, et Kaido mõnikord suitsu kisub. «See on pahe, mida ei tohiks olla,» sõnab ta.

Ta teab, et tal on anne ja see on juba andnud tulemusi. Ta teab ka, et on kodumaal Eestis tuntuks saamas. See peaks andma jõudu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: