| |
|
 |
Chalice ja Tõnis Mägi ei karda suuri sõnu, isiklikkust ega emotsioone. Elus ega muusikas.
Foto: Lauri Kulpsoo |
|
Mäx ja Chalice istuvad ühele pingile
(4)
02.09.2005 00:01
Andres Keil, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Täna õhtul astuvad festivalil Eclectica üles peaaegu et kaks Tõnis Mäge,
noorem ja vanem. Nimelt esinevad ühel kontserdil Tõnis Mägi ning nooreks Tõnis
Mäeks kutsutud Chalice. Nad lubavad, et laulavad teineteise laule ja teevad
täitsa uut muusikat. Sel kontserdil ei ole midagi vana.
Kuivõrd mul ei ole õrnematki aimu, mida te täna Treffneri hoovis tegema hakkate... Tõnis Mägi: Nagu meil oleks! Chalice: Midagi me ikka seal kavatseme teha. Ja see oleks? Chalice: Lähme päris pööraseks kätte ära. Mis väljendub – ? Chalice: Väljendub see muusikute puhul muusikas. (Naer.) Öelge märksõnu. Chalice: Eklektika! Tõnis Mägi: Mina ei tea, kas see on eklektika. Vaat et ei olegi. Tegelikult on nii, et me teeme neid laule, mida sel aastal oleme teinud. Mõlemal on nüüd plaat väljas, minul «Vestlusi Hermanniga», Jarekul «Süsteemsüsteem». Nendelt plaatidelt lood. Ja mõned täitsa uued. Aga ikkagi: mis sõnad murrujoone alla kirjutada? Tõnis Mägi: See on nii raske jutt. Kuidagi on arvatud, et me oleme sarnased. Meloodilise joonise poolest, hääle poolest isegi. Et oleks hea, kui kaks kahe põlvkonna muusikut istuksid ühe pingi peal, me istumegi kontserdil ühe pingi peal. Mõnda minu laulu laulab Jarek ja vastupidi. Chalice: Sinna murrujoone alla võiks kirjutada «värske». Hästi värske. Uus Mäx! (naerab) Ja uus Jarek. Millega teil eklektika lingib? Mida see tähendab? Tõnis Mägi: Midagi, mis ei ühti. Nii ei saa asju kokku panna! Chalice: Osakesed, mis liiguvad eri suundades. Tõnis Mägi: Minu jaoks on see nagu kulinaaria või alkeemia. Pannakse erinevaid asju sisse, tuleb siis midagi välja või ei. Supi tegemine. Paned seda, teist ja kolmandat – neid ei panda sisse, jumal hoidku, nii ei saa, et sa paned sinna äkki terve pläraka mett ja suitsuliha, nii ei tehta! Viska minema! Chalice: Eklektika on ohtlik mäng. Eksperimenteerimisega lähevad paljud hulluks. Parim näide on «South Parki» multikas see hull professor, kes nelja tagumikuga ahve tegi. Samas on see uue leidmine.Läbi kõige sobitamise ja komponeerimise. Tõnis Mägi: Mina olen algusest peale veidrat sousti teinud, 1965.–66. aastast saati, kui kõik Tallinna bändid olid kloonitud biitlid ja rollingud, tegime meie Rütmikutega midagi muud, mingit oma segu. Mehhiko asja oli sees ja rahvalaulu ja Elvis Presleyt. Te olete mõlemad ühel või teisel moel ühiskonnakriitilised, maailma vaatavad... Chalice: Me oleme isiklikud. Me ei aja umbmäärast juttu. Kas üksikisik saab maailma paremaks muuta? Chalice: Isegi halvemaks saab, nagu meil ajaloost näiteid on. Paremaks saab ka. Tõnis Mägi: Alati on raske aga... Tuleb teha seda, mis sulle meeldib. Chalice: Pärast esimest plaati küsiti, et kuidas ma tunnen ennast eesti muusikute seltskonnas. Ütlesin, et ma ei tunne, et oleksin nexustega ühes seltskonnas. Siis hakkasid tulema kommentaarid, et ülbeks läinud ja ei respekteeri. Kõik saavad aru – ma ei ole kokku pandud bänd. Ma teen ise muusikat. See allikas, miks mina muusikat teen, on nii erinev. Eks igaüks ise otsustab, mis on hea, mis halb. Aga see ei ole ülbus. See on enesekindlus. Tõnis Mägi: See on teine seltskond. Mina ei vaata saateid «Buss», «Tramm», «Trollibuss». See ei huvita mind absoluutselt. Võib-olla ongi pull selles, et praegu räägid ausalt, mida sa arvad, ja siis ongi protest. Mulle meeldivad suured küsimused. Suuri sõnu ei ole mõtet peljata, kui nad on õiged... Chalice: Emotsioone pole üldse mõtet kokku pakkida. Ongi nii suured, nagu nad on. Intelligentne inimene on võimeline ühe lausega sõnastama oma kreedo, missiooni. Mis see on? Tõnis Mägi: Võib-olla on Alliksaare lause «Iga kutsumus on katsumus» õige. See on osa minu kreedost. Chalice: Mina ütlen, et muuta maailma paremaks kohaks iga päevaga. Mil ma elan. Olen. Teen.
Kontsert
Tõnis Mägi ja Chalice’i ühiskontsert
Hugo Treffneri gümnaasiumi hoovilaval
Täna kl 18.30
|
