Valle maandus ühe päris kena tibi kõrvale. Tibil olid jalas mustrilised sukad. «Ma laigin sellist staffi täiega,» ütles Valle tibile, lastes pilgul piki tema jalga libiseda. Varjamatult. Nagu suusataks ta pilk piki mustrilist nõlva.Teda läbistas tunne, et see võib olla üks viimaseid kordi, kui saab ennast sedasi lõdvaks lasta. Midagi tuleks ette võtta, mingi lahendus faindida. Aga hetkel ei tahtnud ta selle peale mõelda. See oli nende esimene DA KILLAZ-rühma kogunemine pärast Los Angelest. USAst lahkuti segaste tunnetega, kahe tuhande dollarilise lohutusauhinnaga, kusjuures siiani arutleti selle üle, kas üks vaaliumiautomaatidega kuttidest oli ikkagi Bruce Willis või mitte. «Ma sveerin, see oli tema,» raius mängija, kes oli väidetavalt mehe nägu näinud. Valle seda juttu ei uskunud, kuid tundus, et on parem kaasa mängida. Ta pistis nina mustriliste sukkadega tüdruku juustesse ning ümises usaldusliku häälega: «Bruce Willis sihtis mind.» Lauset saatis aeglane noogutus. Tüdruk vaatas talle otsa. Plika huulte vahel liikus pulgakommi vars. Laud nende ees oli tulvil pudeleid, karbikesi, pakikesi. Nende ees avanes joovastavate, uimastavate, ergutavate ainete küllus ning see bitš imes pulgakommi. Siis aga juhtus midagi. Valle ei vaadanud enam lihtsalt tüdruku pilku, ta nägi seda. Tüdruku veresoonteta silmavalgete taga avanes suur tühi nõgu. Vallele kangastus, kuidas ta sellel siledal ja valgel nõlval liugu laseb, tuhiseb nagu James Bond hiiglasuurel satelliidipannil. Valle võttis sõõmu viskit ning surus oma keele tüdruku huulte vahele, kuigi pulgakomm jäi ette. Apelsin, tundis Valle. Apelsin ja lots of säilitusaineid. Mõne aja pärast avastasid nad ennast ühest voodist, paar minutit hiljem kukkus Valle tüdruku kõrvale. Valitses suhteline vaikus, kuni tüdruk kostis: «Sul polegi nii suur kui ma arvasin.» Valle kikitas kõrvu. Teadvusse jõudis asjaolu, et see oli tüdruku esimene talle mõeldud lause. Valle ei teadnud isegi tüdruku nime. Misasja, mõtles ta, misasja ta ütles. Valle vaatas tüdruku jalgu ning nüüd tundusid need talle liiga kõhnad. Sukad küll, jee, aga see ei varjanud tõsiasju. Vallele tundus, et tüdruku jalad või siis sukad haisevad. «Okei, kanakoib, sii ju leita, eks,» mühatas ta põlglikult ning hakkas ennast vannituppa vedama. Tee peale jäid ta püksid. Mobla oli pooleldi taskust välja libisenud ja vilkus. Sõnum, mõtles Valle, ning siis jõudis ta teadvusse, et tegu polnud lihtsalt sõnumi, vaid järjekordse sõnumiga. Kumb see nüüd siis oli, mõtles ta tülpinult. Natalja või Astrid? Astrid või Natalja? Mis on ühist Astridil ja Nataljal? Mõlemad on minust rasedad, mõtles Valle. Olukord oli jama, jama, aga siiski tundis Valle uhkust. Naistega mul läheb, ma lähen ise, lähen naistele peale, igat pidi, mõtles ta. Ta ei tahtnud asjadele mõelda. Okei, okei, aga mina pole ju risponsibol, mõtles ta, minul oli fann, neil oli fann – noh, mida nad nüüd tahavad. Valle, helista, Valle, ma tahan tõsiselt rääkida, Valle, me peame rääkima, Valle, asi on tõsine, osatas ta mõttes. Fakk, mul on oma elu, mõtles ta kibedusega. Tuju oli läinud. Nüüd see mõttelage bitš ka veel. Korraga tuli talle meelde, et kogu selle aja, kui ta bitši väntas, imes see pulgakommi. Valle vangutas pead. Kuhu see maailm küll nii omadega läheb. Tuppa tagasi astudes avastas ta, et tüdruk on koos oma pulgakommiga kadunud ning et telefon ikka veel plingib. Valle ohkas. Ta tahtis ära. Korrakski. Hetkekski. Tal oleks vaja helistada tööle. Ta võtaks nädala palgata puhkust. Pärastpoole valis ta Haraldi lauatelefoni numbri. «Hei, õuld män,» hüüdis ta. «Tere-tere,» kostis Harald. Vallele tundus õuld mäni hääl tavatult reipana. «Kuule, ma tuleksin pisukeseks sinna,» ütles Valle. «Noh, päevaks-paariks.» «Oh-oh-hoo!» hüüatas Harald. Mis vanal viga on, purjus või, mõtles Valle üllatunult. «Oh-oh-hoo, siis meil on lausa sugulaste kokkutulek. Suguvõsa koguneb! Väga tore; sobib, sobib ideaalselt!» Mis ta on hulluks läinud või, hulluks joonud, mõtles Valle kasvava rahutusega, see frendi surm on ta vist kuplit totaalselt äss fakkinud. Ta ei osanud vastata muud kui «nojah, fain siis.» «Fain jah,» torkas Harald vastu. Harald, kes Vallet pidevalt tema keele pärast korrale kutsus. «Fain. Mul on ettepanek. Teeme väikese reisi. Väikese reisi Kesk-Eestisse.» Üha karmimaks pöörab, mõtles Valle juba heitunult. Ta tahab reisida, ta tahab külast lahkuda. Kuhu küll? Mis asi see Kesk-Eesti on? «Ootan! Sinu vend tuleb ka, oma uue pruudiga. Tulge aga tulge, tore!» jätkas Harald hõiklemist, ning ebalevalt, kuid ometi ka kergendunult, vajutas Valle mobla kinni. Okei, võib ringi raidida küll, tundis ta. Peaasi, et ei pea nendele, noh, helistajatele mõtlema. Eks pärast jõuab. Alati jõuab pärast, eks, ütles ta endale juba muheledes ning pistis mobla tagasi püksitaskusse. Ta tundis, kuidas sõrmed riivavad midagi kleepuvat. Fakin beibi, vandus Valle mõttes ning tiris taskust välja pooliku lutsukommi. Järgmises osas satutakse enda arvates vihma käest räästa alla, aga kõik pole terav, mis läigib. |
