Juhtkiri: laps järelmaksuga
02.07.2008 00:01
Mis sai plaanitud elatusrahafondist?
|
|
|
|
Eestis elab hinnanguliselt poolsada tuhat last ühe vanemaga peres. Umbes veerandile neist ei maksa teine lapsevanem toetust. Juriidiliselt on elatusraha nõudmine aasta-aastalt lihtsamaks muutunud – näiteks saab alates jaanuarist taotleda elatisabi –, kuid tegelikkuses tähendab üskikvanemale selle tee ettevõtmine lõpmata pikka kannatuste jada, mis kaugeltki kohtuotsusega ei lõpe. Kuna vaid kümme protsenti neist, kellelt kohus on lapse kasuks raha välja nõudnud, seda ka maksma hakkab, tähendab see last kasvatavale vanemale uut kohtuteed, uusi konflikte, uusi kulusid… või lihtsalt käegalöömist.
Kui veel paar aastat tagasi räägiti elatisfondi loomisest, mis küll kohtu poolt välja mõistetud, kuid ühel või teisel põhjusel maksmata jäänud raha lapsele mingis ulatuses siiski tagada suudaks, siis praegu on see mõte soiku jäänud. Ajakirjanduses suure heakskiidu pälvinud, kuid sellegipoolest 2006. aastal valitsuse toetuseta jäänud kava leiti toona küll kaalumist väärt olevat, kuid paraku kaalumisest kaugemale sellega ei jõutudki. Kui peresid samamoodi planeeritaks nagu riik perepoliitilisi otsuseid, siis jääksid ka lapsed vaid jututasandile.
Igapäevaselt probleemiga silmitsi seisjad leiavad, et 80 protsendil juhtudel on lastele alimentide maksmisest hoidumine kinni suhtumises, mitte võimalustes. Kui ei taha, siis ei maksa. Praegu makstav elatisabi on kui elatusrahafondi nigel aseaine, mis kehutab küll üksikvanemaid mitte virelema, vaid nõude kohtusse andma, makstes 90 päeva ulatuses kolmandiku lapsetoetuse määrast juhul, kui vanem taotleb kohtult elatise väljamõistmist, kuid mille tegelik kasutegur on üsna nigel. Kui kohtus välja mõistetud elatise kättesaamise tagamiseks võimalusi ei ole, pole palju kasu ka kohtusse minemisest.
Tõsi: et maksmisest hoiduvate vanemate käest siiski raha kätte saada, on võimalik algatada kriminaalmenetlus ja süüdimõistetu kuni aastaks vanglasse saata. Kuid seni on valdavalt tegu olnud kas tingimisi määratud karistuse või lühiajalise, nn šokivangistusega. Kas šokk on piisav, et vanemale tema kohustusi meelde tuletada?
Küsimus ei ole ju selles, kuidas võimalikult rangelt karistada. Küsimus on, kuidas vabastada üksikvanemad olemast märklauaks neile lõpututele konfliktidele, mida elatisraha jahtimine endast kujutab. Elatisfond oleks võimaldanud vanemal saada lahti olukorrast, kus ta peab täitma lisaks muule ka almusepaluja, inkassofirma ja väljapressija rolli.
Kuid kus on nõudlust, seal on ka pakkujaid. Juba on ilmunud firmasid, kes on nõus elatisnõuded n-ö välja ostma, et need siis omakorda maksmisest hoidujatelt sisse nõuda. Iseasi, kas see parim lahendus on. |
|
|
|
|
