Mihkel Mutt: asi pole ju ugrimugris
02.07.2008 00:01
Mihkel Mutt
|
| |
|
 |
Loomingu toimetaja Mihkel Mutt. |
|
|
|
|
Ühelt poolt võttes oldi Kadriorus [Hantõ-Mansiiskisse sõites] tõesti natuke ettevaatamatud. Ei kujutletud, et minnakse lõvikoopasse, kus tuleb igasugusteks ootamatusteks valmis olla. Kui tahad, et su sõnum seal adekvaatselt kõlaks, ei saa jääda lootma emalõvi lubadusele, et šaakalid ka eesti keelt veatult ümber panevad. Sind võidakse seal nii «ära tõlkida», et pärast ei usu oma silmi, lugedes lehest, mida oled rääkinud. Riigipeal tohib vabalt oma isiklik tõlk kaasas olla, selles pole midagi etiketivastast.
Samas ma ei näe mingit traagikat selles, et Ilves rääkis inglise keeles. Tõsi, eestikeelne kõne olnuks sümboolne, pereühtsuse rõhutaja. Aga kui see kõrvale jätta, siis pole Eestil ometi tarvis tõestada, et me suudame emakeeles rääkida. (Säärast dekoratiivetnograafilist funktsiooni võiks paraku kanda mõne meie sugurahva riigipea emakeelne esinemine.)
Samas oli ingliskeelsel kõnel kindlasti suurim (ehkki kokkuvõttes muidugi väike) võimalus saada jälgitud ja mõistetud ka mujal kui Hantõ-Mansiiskis. Eks suur osa ajakirjanikkegi ole mugavad, rahuldudes (šaakalite toimetatud) pressiteadetega.
Nüüd sellest, justkui oleks Ilves käitunud poisikesena, uue Kremli-mehe tulekuga tekkinud võimalused maha mänginud jne. Sellega on raske nõustuda.
Ilvese kõne oli tervikuna väga hea, üks ta paremaid, lausa lennartmerilik. Jah, seal leidus kohti, mille pärast Vene administratsioonil oli põhjust tunda end puudutatuna. Mitte isegi see poeetiline «liblikate» lõik, mida kõik tsiteerivad. Kui Ilves väitis, et Euroopa Liidus on soomeugrilastel turvaline elada, siis võis lapski järeldada, kus neil seda pole.
Loomulikult oleks duuma väliskomisjoni esimehel olnud viisipärane tõrjuda säärast kriitikat sama rea pealt, à la «ka Venemaal on soomeugrilased ülimalt rahul», selmet Eestit süüdistada.
Seoses sellega tekibki üldisem strateegiline küsimus: kas Kossatšovi esinemise tonaalsus oli varem kavandatud või (osaliselt) improvisatoorne? See ON oluline. Sest esimesel juhul võiks sellest juba välja lugeda Kremli jäiga liini pooldajate hirmu, et Medvedev on Eesti suunal «pehmu». Ja muidugi mitte üksnes Eesti.
Ent ärme tähtsustame selle intsidendi puhul varjupoksi. Võtame asja teistpidi. Kas tõesti usub keegi, et kui Ilves oleks kandnud oma kõne ette eesti keeles, oleks Venemaa hoiak meie suhtes tervikuna karvavõrdki muutunud? Vastus on ei. Kui Ilves poleks saalist lahkunud, kas siis oleks? Vastus on ei.
Lõpuks, kas siis, kui Ilves oleks lasknud oma kõne kirjutada näiteks Mailis Repsil, nii et selles oleks ülistatud soome-ugri rahvaste õitsengut Venemaa rüpes ja kandnud selle ette vankuvas vene keeles, nii nagu paavstid jõululäkitusi viiekümnes keeles pomisevad, kas siis oleks piirileping natukegi lähemale tulnud? Vastus on ei. Kreml oleks veel irvitanudki.
Kõik need kommentaatorid meil ja mujal, kes katsuvad selgitada Eesti ja Vene suhteid ratsionaalselt ning annavad nõuandeid edasiminekuks quid pro quo, teene teene vastu võtmes, lasevad silmist peamise. Riikide suhteid ei määra üksnes mõistuspärased argumendid ning Eesti ja Venemaa on selle tüüpiline näide.
Eesti on Venemaa jaoks tänamatu väike sugulane, ülekäte läinud holopp, kes tuleb rivvi tagasi tuua. Venemaad rahuldaks täielikult üksnes järgmine: Eesti kirjutaks oma ajaloo ümber vastavalt Kremli mallidele, Eestis taastataks venekeelsete seisund privilegeeritud sotsiaalse grupina ja Eesti «taasühineks» Venemaaga. Kõik need kolm on omavahel tihedalt seotud.
Kiusupoliitika ei tähenda, et me ei peaks Venemaaga suhtlema. Aga seda tuleb üritada teha üle Kremli pea. Kultuuris, majanduses, spordis, turismis ja mujal.
Päris kindlasti on ka sealpool igas elusektoris praktilise mõistusega inimesi, keda huvitavad normaalsed kontaktid. Ja riskid, mida nad Kremli joone varjatud eiramisega endale võtavad, pole alati kaelamurdvad. Sääraseid kontakte tuleb igati arendada. Aga põhiliinis tuleb meil Kremliga oma joont järgida.
Kas Ilvese kriitikud ei leia, et tänu sellele pisukesele demaršile pööras nüüd muu ilm natukegi tähelepanu soome-ugri rahvaste olukorrale Venemaal, mis üldjuhul ei huvita vist kedagi peale mõne etnograafi?
Kongress jäi tulemustelt, paistab, küllalt tagasihoidlikuks. Nagu raadiousutluses ütles Mart Meri, oldi menetlustes ja järeldustes üsna hillitsetud ja poliitkorrektsed. Nii saab Venemaa jätkuvalt demonstreerida oma olematut hoolivust väikerahvaste vastu. Olgu siis vähemalt üks kosutav skandaalgi ühelt endiselt tublilt RVE töötajalt.
P.S. Ma ei tahaks nõustuda kolleeg Ahto Lobjakaga eilses Postimehes, kus ta väitis, et kahe erineva ajalookäsitluse puhul size matters. Igal juhul pole see absoluutne. Just äsja solidariseerus enamik maailmast päris kindlasti Tiibetiga. (See ei tähenda, et topeltstandardeid ei leiduks.
Itaalia mustlaste kohtlemine pakub Euroopa «eetikutele» praegu palju kõneainet. Samas see, kuidas energiagigant oma vähemusi kotib, on mõistagi nonde siseasi.)
Tsiteerin kolleegi: «Ilves lasi end provotseerida äraleierdatud Kremli propagandaga, mille osas Eestil on Euroopa Liidu otsesõnaline tugi. Vastutasuks tahab Brüssel vaid madala profiili hoidmist – mida Eesti demonstratiivselt ei teinud.»
Mis tasu? Mille vastu? Ah et kui ei hoia end tagasi, siis tugi kaob ja siis väidab ka Brüssel, et okupeerimist pole olnud, nüüd aga peate keldris vene orje? |
|
|
|
|
