Euroopa Ülemkogu otsus Euroopa põhiseaduse lepinguga edasi minna ja pikendada arupidamisaega tekitab küsimuse, kas tunneli otsast kumab valgust või tammub EL lihtsalt ühe koha peal. Valguse poolt räägib mitu seika. Esiteks peaks järgmise aasta esimene eesistujamaa Saksamaa esitama kava, kuidas Prantsusmaa ja Hollandi rahvahääletustest halvatud põhiseaduse lepingut elustada. Elustamise endani peaks jõutama Prantsusmaa eesistumisel 2008. aasta teisel poolel.Saksamaa ja Prantsusmaa on olnud ELi vedurid ja seega on ilmne, et kui nende jõud üleeuroopaliste algatuste taha tuleb, saab viimastest ka asja. Jätta põhiseaduse leping mõne väiksema eesistujamaa lahendada ei annaks head tulemust. Pealegi oleksid selleks ajaks läbi ka parlamendivalimised Prantsusmaal ja Hollandis, mis võimaldaks sealsetel poliitikutel põhiseaduse lepinguga midagi teha, ilma et nad peaksid kartma oma valijate meelepaha otsest mõju valimistulemustele. Ning võib-olla raugeksid selleks ajaks ka suurest laienemisest tekkinud pinged, mis valitsesid iseäranis eelmisel aastal Prantsusmaa referendumi ajal. Teisalt tekib ikkagi küsimus, kuidas täpselt tuleks põhiseaduse leping prantslastele ja hollandlastele «maha müüa». Kas järgida praeguse eesistujamaa Austria kantsleri Wolfgang Schüsseli kava korraldada üleeuroopaline rahvahääletus? Või anda põhiseaduse lepingule mingi muu nimi ja ratifitseerida see siis – sellele on vihjanud näiteks järgmise eesistujamaa Soome välisminister Erkki Tuomioja? Aga igas ELi riigis ei saagi referendumit teha (Saksamaa), seega jääb ikkagi põhiseaduse lepingu osaks (kuidas seda ka ei nimetataks) saada kas referendumil või parlamendis heaks kiidetud. Ent see välistab ka üleeuroopalise lähenemise. Arupidamisperioodi pikendamine tähendaks ka justkui seda, et nn vaheaastatel Euroopa Liit lihtsalt vegeteeriks. Kuid mis saab edasi, seda ei näi teadvat keegi. Seni on Euroopa Liit liikunud tähiselt tähisele – olgu selleks siis 1993. aastal jõustunud Maastrichti leping, euro sularaha kasutuselevõtt 2002. aastal või suur laienemine 2004. aastal. Teada lihtsalt, et 2008. aastal juhtub midagi, aga mis täpselt, on võrreldes varasemaga ikkagi väga ebamäärane. Võib-olla oleks ikkagi hea õudne lõpp kohe üle elada. Et paistaks helge tulevik, mitte lõputu õudus. EL peaks sisendama oma kodanikele eeskätt usku tuleviku suhtes, aga mitte ebamäärasust. |
