Esileht > Arvamus
Terve artikkel | Prindi | Saada sõbrale

Ruve Šank: maailm seisab silmitsi kallineva kütuse, kasvava rahvastiku ja toidumurega 02.06.2008 00:01 Ruve Šank   Ruve Šank Malthuse 19. saj esimesel poolel tõstatatud küsimused hakkavad vastust nõudma. Oleme harjunud arvama nagu saksa kirjanik Heine, et suhkruherneid jätkub meile kõigile, aga see oletus ei pea enam ammu paika. Võib-olla tõesti Heine ajal oleks jätkunud, aga nüüd on olukord radikaalselt muutunud. Jättes kõrvale viimasel ajal tähelepanu keskmes olnud kliimaprobleemid, nagu soojenemine, osooniaugud, keskkonna saastumine jms, keskendume esmavajalikule: toidule ja energiale. Esmatähtis on energia. Aafrikas ei piira elanikkonna juurdekasvu enam mitte niivõrd toidupuudus, kuivõrd energiapuudus. Puud on lihtsalt kõik ära põletatud. Naftast sõltuvad arenenud maade majandused on väga haavatavad. 2008. aastal oli Roomas autovedajate streik, mis blokeeris linna varustamise bensiiniga.  Esimestel päevadel ei pannud keegi midagi tähele, kolmandal päeval tekkisid bensiinijaamade juurde meile nõukaajast tuttavad sajameetrised järjekorrad. Järgmistel päevadel kadus toidulettidelt värske kraam. Igapäevase logistilise kellavärgi juures me ei mõtle selle süsteemi haavatavusele, aga varsti meid sunnitakse. Olgu, streik on äärmuslik olukord, aga tõsine hinnatõus on midagi täiesti käegakatsutavat. Oleme nimelt naftatipus, naftat rohkem toota samal tasemel pole võimalik ehk mõnikümmend aastat.  Mida rohkem inimesi sellest aru saab, seda suurem on tõenäosus, et hind tõuseb veelgi. Nafta hind on purustanud kõik rekordid, pole mingit põhjust loota, et see rekordite sadu lõpeks. Kui bensiini hind tõuseb 5–10%, lubab suurem osa oma senist elu jätkata. Kui hinnatõus ulatub 20%-ni, siis arvab enamik oma eluharjumusi tugevalt muutvat. Ja 20% pole mingi piir. Kui hind kahekordistub, kas siis jõuame autosid pidada? Saksamaa autoühing arvab, et taluvuspiir on käes: autokütus maksab seal praegu keskmiselt 23 krooni liiter. Eelmine aasta oli esimene, kui autokütuse tarbimine vähenes (2,5% võrra, aga see oli siiski 35 miljonit tonni kogu Saksamaa kohta). Kuidas siis muutub asustusmuster? Tööjaotus maade vahel ja lõbureisimine? Turumajanduse suur eelis on paindlikkus, mille tuum on hinna ajalisel piiratusel.  Hind kehtib sellisena vaid praegu, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Aga hind on ka julm, sest ta võib pudeneda nulliks või tõusta taevasse. Ja see juhtub ammenduvate varudega. Hinna võlu ja probleem ongi päevakajalisuses. Ta arvestab tulevikku prognostiliselt ja viib korrektiive sisse hüppeliselt.  Me saame endiselt õhku, vett, energiat ja toitu liiga odavalt kätte. Arengumaadele surume aga peale ajalooliselt kujunenud olukorra ja maksame töö eest hinda, mis ei võimalda inimväärset elu. Inimeste arv ja nende vajadused kasvavad iga päevaga. Kui meid on praegu 7 miljardit, siis paari-kolme­kümne aasta pärast näitavad projektsioonid 9 miljardit. See on kaks tuhat miljonit rohkem kui praegu. Eesti-suurusest riigist vaadatuna on see täiesti hoomamatu. Tagajärjed ilmutavad ennast juba 2008. aastal. Pole juhtunud erilist looduskatastroofi, lihtsalt maailma elanikkond on suurenenud võrreldes eelmise aastaga järjekordse umbes saja miljoni võrra (täpsemalt siiski veel ainult ligi 80 miljonit).  Igaüks meist üritab täna veidi paremini elada kui eile, aga kokkuvõttes tähendab see tohutut nõudluse tõusu, mida me ju lausa fetišeerime. Kui SKT ei tõuse või tõuseb vähe, siis oleks nagu halvasti. Aga summaarselt, globaalselt tähendab see suurt survet ressurssidele. Toiduvarud vähenevad, ülejäägid muundatakse energiaks. Ja hinnad tõusevad. Maailma toiduprogrammi (WFP) andmetel tõusid toiduhinnad vähem kui aastaga (märtsiks 2008 võrreldes juuniga 2007) 55%. Sellest eelmisel aastal (2007 võrreldes 2006) oli tõus olnud 25%. Pole mingit märki sellest, et hinnad peaksid mõne aasta tagusele tasemele tagasi langema. Kõige raskemalt tabab see muidugi neid, kes on kõige haavatavamad. 1996. aastal FAO korraldatud maailma toidufoorumi ajal oli maailmas 800 miljonit alatoidetut. Foorum otsustas lähema kahekümne aastaga vähendada seda arvu poole võrra. Kümme aastat hiljem oli alatoidetuid endiselt 800 miljonit (kuigi möödunud 10 aasta jooksul toideti ära selle aja jooksul lisandunud ligikaudu 800 miljonit inimest), viimase kahe aasta toiduhindade rajuline tõus on aga viinud alatoidetute arvu üle miljardi. Need on inimesed, kes peavad päevas hakkama saama vähema kui ühe dollariga, s.t 10 krooniga. Suures hädas on toidu netoimportijad. Filipiinid, kus elab üle 90 miljoni inimese, peab riisi sisse vedama. Väljakuulutatud vähempakkumisega sai vajalikust 0,5 miljonist tonnist kaetud 0,33 miljonit. Hiina piirab väetiste väljavedu, tõstes väljaveotollid mõnekümnest protsendist tasemeni üle saja protsendi. Türgi kaotab imporditolli riisile. Senised toiduvarud on kokku sulamas. Maailmapank prognoosib toidurahutuste jätkumist. Bioenergia pole küll iseenesest milleski süüdi, aga manipuleeritud ja loomulik turusurve tekitab võimsa lehtri, kuhu kaovad potentsiaalsed leivad. Ligi 100 miljonit tonni maisi, millest oleks saanud leiba teha, läks 2007. a aastal biokütuseks. Biokütuste kasutamisse ei tohiks liiga üheülbaliselt suhtuda, sest näiteks suhkru hind pole oluliselt tõusnud, kuigi Brasiilia kasutab juba aastaid suhkruroost toodetud etanooli autokütusena. Eesti söödis maade kasutamine biokütuse tootmiseks ei halvenda kuidagi toidutootmist. Küll aga on kindlasti mõju olnud USA seniste maisiülejääkide odavalt Mehhikosse müümise asemel kütuseks muutmisel. Kahtlusi tekitab suures koguses Euroopa Liitu imporditud palmiõli, mille tootmise nimel laastatakse metsa ja jäetakse toit tootmata Kagu-Aasia maades nagu Indoneesia ja Filipiinid. Oleme veel unustanud vee. Me ei mõtle, et iga kalor, mille toidust saame, on nõudnud oma saamiseks liitri vett. Kulub tonn vett, et toota üks kilo teravilja ja vähemalt 10 tonni vett, et toota üks kilo liha. Kalorite järgi on lihtne arvestada, et tarbime iga päev toiduna 2–3 tonni vett. Igaüks meist. Turumajandus soosib vahendustegevust. Vahendustegevus püüab kasu lõigata sealt, kus kasvupotentsiaal kõige suurem.  Kinnisvara asemel näitab kiiret tõusu hoopis toit. Juba 2007. aasta suvest alates on nn investorid liigutanud suuri summasid kinnisvaraärist toiduärisse. Toiduäris varude hoidmine hinnatõusu ootuses on muidugi keerulisem kui vähem tundlike kaupadega, aga kindlasti on oma osa hindade tõusul ka sellisel vahendustegevusel. Tarbijate käitumine on ehk ratsionaalne stabiilses ja rahulikus olukorras. Pingestuva turu olukorras võib see muutuda ettearvamatuks. Filipiinidel avastati salaladu, kus pakiti ümber riigitoetusega müüdud riisi, et seda kaks korda kallimalt edasi müüa. Hakatakse soetama varusid, sellega kasvab nõudlus asjatult ja suureneb surve hinnale veelgi. USA toidumüügiketid on juba asunud ratsioneerima riisimüüki: ühele ostjale ei müüda korraga rohkem kui neli üheksakilost kotti riisi.  Sellistele ostudele on juba nimigi leitud: hamstriostud Ostetakse jahu, taimeõli jms lausa aluste kaupa. Ja kui ka formaalset piirangut pole seatud, arvavad müüjad, et üle ühe aluse ei peaks ikkagi näiteks jahu müüma.  USA põllumajandusministeerium küll kinnitab, et varustamine on kindel ja paanikaks pole põhjust, aga paanika puhkeb ikkagi ootamatult. Kõige mustem stsenaarium on paanika, mis kasvab üle rahutusteks. Nii on see juba juhtunud sellel aastal rohkem kui kolmekümnes riigis. Kui nüüd veel lisaks midagi ka ilmaga juhtub, siis võivad tagajärjed olla väga tõsised: näiteks USAs on halva ilma tõttu seni õnnestunud külvata vaid 4% maisist, tavaliselt on selleks ajaks juba 20% külvatud. Viimane aeg on ärgata ja teha plaan, kuidas lähenevate muutustega kohaneda. FAO on juuni alguseks kokku kutsunud kõigi oma liikmesriikide (190 riiki) riigipead, et kõrgel tasemel arutada, kuidas aidata kõige raskemas olukorras olijaid ehk neid maid, kus sissetulekutase on madal, aga kes peavad toitu sisse ostma. (Low Income Food Deficit Countries – väikese sissetulekuga riigid, kus valitseb toiduainete defitsiit – LIFDCs). Siiski tuleks endale aru anda, et tegemist ei ole ainult arengumaade probleemiga ja see pole pelgalt arenguabi küsimus. Maailma toiduprogramm on ju olemas koos oma seniste kogemustega ja vastava võrgustikuga, et tõeliselt hädas olijateni toiduabi viia. Aga toiduprogramm vajab raha, mis majandussurutise tingimustes laekub visalt, tõusnud toiduhinnad aga lubavad sama raha eest tunduvalt vähem toitu kokku osta. Probleem on kindlasti ka kõrge arengutasemega riikides. Nii Eestis kui Itaalias on tarbijad rahulolematud, et toidu hind muudkui tõuseb. Sellega ei olda harjunud, sest viimased paarkümmend aastat on toiduhinnad püsinud enam-vähem ühesugusel tasemel. Et hinnad pole adekvaatsed, seda näitavad Euroopa Liidus kasutatavad põllumajandustoetused. Euroopas saavad põllumajandustootjad endiselt umbes kolmandiku sissetulekust otsese riikliku toetusena. Hindade tõus tegelike kulude tasemele võib seda olukorda muuta. Muidugi on ka tootmine seoses energia kallinemisega kulukaks läinud, mille tõttu kallinevad kõik sisendid. Ilmselt peame ka oma harjumusi jõulisemalt muutma. Hästi arenenud jaotusvõrgud ei tarvitse tõusnud energiahindade tingimustes enam nii hästi töötada. Igasugune sissevedu läheb kallimaks. Üha tähtsamaks muutub säästmine. Eelkõige vajame olukorra adekvaatset hinnangut ja realistlikke prognoose. Seda nii maailma, Euroopa Liidu, Eesti, omavalitsuse kui ka perekonna ja üksikisiku tasandil. Maailma asju arutas Rooma klubi ja tegi tänuväärset tööd. Aja jooksul on see aga soikunud ja tähelepanu fookusest välja vajunud. Ilmselt on vaja uut hoojooksu, mis kindlasti lähiajal ette võetakse. ÜRO on New Yorgis juba moodustanud töörühma, FAO püüab oma kohta leida juuni alguse kõrgetasemelisel konverentsil. Eestis tehakse säästueelarvet, aga vaja oleks vaadata kaugemale. Kodanikud vaevlevad kinnisvara- ja tarbimislaenude käes ja peavad piirama oma väljaminekuid. Olulised on väljaminekud selleks, et neid tulevikus oleks vähem. Praegu võib veel olla aega atra seada, kuigi tundub, et talv tuli seegi kord ootamatult. Kuidas maad säästa? •    Energiasääst kütmisel. Kadude minimeerimine ja täpne arvestus kulutamise üle. •    Ökonoomne transpordikorraldus: ühistranspordi eelised, raudtee uuesti au sisse. •    Kommunikatsioonivõimaluste ärakasutamine kaugtöö korraldamisel. (50 000 kontoritööd tegevat inimest võiksid seda teha kodust välja tulemata vähemalt 150 päeval aastas. Kui nad kulutaksid transpordile ja muudeks kuludeks 100 krooni päevas, siis oleks kokkuhoid igaühele isiklikult 15 000 krooni aastas, Eestis aga 750 miljonit). •    Ratsionaalne toitumine säästaks oluliselt ressursse. Süüa nii palju kui vaja ja mitte ülemäära. Mitte toitu ära visata. Mida saaksime selleks teha? •    Kas säästev turism on võimalik? Vähese energiakuluga puhkamine Eestis? •    Säästev lõbumajandus? Meelelahutuse piiramine? Kas soovitad lugu teistele lugejatele? Hinne: 3