Uue juhi Karl Martin Sinijärve eestvedamisel kavatsevad kirjanikud riigilt kuupalka küsida, mis tähendaks ka haigekassakaarti ja pensioni. Sõnadega pildistab olukorda Rebekka Lotman.

Näitlejad ja õpetajad ja tuletõrjujad ja. Miks mitte kirjanikud. Ka tuletõrjuja ei tõrju kogu aeg tuld, aga ta hoiab kvalifikatsiooni,» rääkis Sinijärv.

Samal teemal: Rebekka Lotman: Mõttetu asutus

Näiteks Piret Bristol näeb asja nii: «Seaduse alla mahtuv isik saab riigilt kindlat, seaduses sätestatud loovisikupalka, mis ei sõltu Kultuurkapitalist ega teistest annetajatest.» Aga millisena kogu kirjanikkond oma nägemuse kultuuriministeeriumile esitab, veel selge pole, arutelud on alles algusjärgus.

Esimene lahendamist vajav küsimus on: kes üldse on loovisik, kes on see inimene, kellele taotleda seaduslikku palka ja sotsiaalseid garantiisid, ennekõike haigekassa liikme staatust. Kuna praeguses seaduses on loovisik määratletud autoriõiguse seaduse kaudu, hõlmab mõiste väga suurt osa rahvast. Ning on selge, et neile kõigile riik palka maksma ei hakkaks.

Et minna edasi, mindi esmalt tagasi. Jalgratast leiutada pole vaja, otsinguid alustati vanadest seadustest ning nende algsetest variantidest.

Leiti algatuseks sobiv loomeliitude ja loovisiku seaduse kärbeteta mustand aastast 2000, kus defineeritakse loovisik inimesena, kes tegeleb seaduses nimetatud loomealaga, on läbinud vastava loomeala loomeliidu atesteerimise ja on loomeliidu liige. Vabakutseline loovisik on loovisik, kes vähemalt kolm aastat on tegelenud loomealal, olemata tööõiguslikes või teenistussuhetes, ning on määranud ise tingimused, milles ta oma kunstiloomega tegeleb, omamata mingisugust muud kutselist tegevust.

Mida kirjanikepere järgmisena ette võtab? EKL eesotsas Sinijärvega soovitab koos teiste loomeliitudega esitada muudatusettepanekud praegusse loovisikute ja loomeliitude seadusse kultuuriminister Laine Jänesele sügisesel nõukojal.

Selleks ajaks on vaja kirjanikel omavahel kokkuleppele jõuda – esialgu ollaksegi ühel meelel haigekassakindlustuse osas ja selles, et loovisik tuleb seadusandlikul tasandil ümber määratleda.

Väljavõte EKL pöördumisest loomeliitudele loovisiku seaduse muutmise kohta

«Me vajame seadust, mis võimaldaks tegutseda valitud alal ning luua rahvuslikku vaimurikkust teades, et vajadusel võib minna arsti juurde ja tulevikus saab saada pensioni. Kirjanikud, kujurid ja kontsertmeistrid on Eesti rahva ja riigi püsimiseks vähemalt sama olulised kui korstnapühkijad, tuletõrjujad ja riigiametnikud. Oleks vaid aus, kui loovisik leiaks riigi poolt samaväärset tuge ja kaitset kui äsjamainitud – ning ülejäänud kodanikud.

Kultuuri tegemine ei ole väheste valitute eralõbu – kultuur on nagu õhk. Me ei pruugi seda tähelegi panna, aga kui ta otsa lõpeb, on ütlemata pahasti.

Võrreldes riiklikku rahvuskehandit inimkehaga, on majandus jalad ja kultuur pea. Kui jalad maha võetakse, on tõesti halvasti. Aga kui pea maha võetakse, on veel palju halvemini.»  Oluline on kvalitatiivne kriteerium, lihtsalt kirjutamisest ei piisa 

Arvamus

Laine Jänes
Kultuuriminister

Kas idee, et kirjanik saab riigipalka on Eesti Vabariigis üldse reaalne?

Küsimus ei ole ainult kirjanikes, ideele tuleb läheneda laiemalt, sest toetusi ja sotsiaalseid garantiisid vajavad kõik loovisikud. Pelgalt isiku määratlemine loovisikuna Loovisikute ja loomeliitude seaduse mõttes ei saaks anda alust riigipalga maksmiseks. See eeldaks siiski erinevaid aluseid.

Tegelikult on seadusega loodud võimalused toetuste eraldamiseks ja ka sotsiaalseteks garantiideks, aga loomulikult saab ja tuleb täna analüüsida seaduse rakendamise praktikat, kas loodud süsteem on piisav ja otsida lahendusi koos kõikide loomeliitudega.

Täiesti subjektiivselt – kas teie arvates on õiglane, et vabakutseline kirjanik saab igakuist palka (näiteks fikseeritud kolme aasta peale), jooksva tööstaaži ja haigekassa liikme staatuse?

See võib olla küll õiglane, aga rõhutan – mingi kvalitatiivne valikukriteerium peab olema, lihtsalt kirjutamisest ei saa piisata.

Oskate te tuua näiteid, kuidas probleem on lahendatud mõnes teises lääneriigis?

Vaadates lääneriikide kultuuripoliitika tavasid, võib oletada, et eeskuju tasub otsida Skandinaavia maadest.

Kas kirjanike sotsiaalsed garantiid on üks neist küsimustest, mille võtate oma ministriks olemise ajal mureks? On see üldse valupunkt, probleem, mis vajab lahendamist, või on praegune toetussüsteem kirjanikele piisav?

Ministrile on ühtmoodi olulised kõik loovisikud ja nagu märkisin, on võimalik arutada, millised probleemid ei ole praegu loovisikute ja loomeliitude seadusega lahendatud.

Kultuurkapital toetab kirjanikke üsna hästi, loovisikute ja loomeliitude seaduse alusel jagatakse samuti ju toetusi. Aga alati saab paremini.

Vähemalt ideaalis.