Aprillikärgatus puhastas õhku, aeg vahetada teemat, kinnitab kolleeg ajakirjanduspõllult. Elu läheb edasi, aktsiisid, pensionid, inflatsioon, eelarve, euro – see on nüüd Eesti päevakava, lohutab tuttav poliitik. Aga hing ei saa rahu. Iga vastus toob endaga uued küsimused, mõned neist korduvad: Miks ikkagi just niimoodi? Kes vastutab? Kas oleks võinud vältida? Kuidas edasi?

Ta räägib hirmust pöörduda vene keeles ametnike poole (hoidku jumal, kui nendeks satuvad olema veel kodakondsus- ja migratsiooniametnikud); ta räägib hirmust kaotada üldse kodakondsust, sest äkki võib selguda – tuues näiteks juhtumi –, et isegi juba Eesti sõjaväest läbi käinud poisilt võetakse kodakondsus, sest ta isale oli see antud valesti.

Eriti murelikult räägib ta hirmust hariduse ees. Kui kaovad venekeelsed põhikoolid ja gümnaasiumid ning haridus läheb kogu täiega üle eesti keelele, siis nõrgenevad sidemed laste ja nende venekeelses keskkonnas kasvanud vanemate vahel. Lapsed hakkavad võõrastama eakaaslasi. Poolkeelsetena jäävad neile kättesaamatuks humanitaarerialad. Neil on raske teha Eestis akadeemilist karjääri. Kuhu nad üldse lähevad tööle, kui neil keeleoskusest hoolimata on vene perekonnanimi. Loeb tutvus, sest konkursid on formaalsed. Väljapääsuks ongi tihti lahkuda Eestist. Ja siis veel kõige krooniks hirm rääkida telefoniga, avalikest esinemistest kõnelemata.

Kuulan teda ja mõtlen: hirmuühiskond – see on Eesti neuroos.

Ei ole siiski nii, et ainult hädaldatakse. Nende – eestivenelaste ja teiste rahvusvähemuste – esindajad teavad, mida tuleks teha, et lõimumine ka tegelikult toimuks. Eesti keelt valdav ja noortega tegelev, end Eesti patrioodiks («meie ühine kodumaa», rõhutab ta!) nimetav Mihhail Kõlvart ütleb, et tuleb loobuda rahvusvähemuste ärakasutamisest valimistel, mis Eestis tähendavat alati otsekui maavärisemist. Ei aitavat üksnes keeleõppesse «pumbatud» miljonid ega poliitikute retoorika, vaid integratsiooni (uue eestivenelaste teadvuse kujunemist ning rahvuslike kogukondade toimimist) tegelikult soodustav seaduslik baas ja poliitiline tahe.

Nii see on. Aga just see viimane on Eestis pea täielikult eestlaste päralt. Integreeritava rahvaosa poliitilise tahte väljenduskanalid ja võimalused on olnud piiratud.

Vähemus(t)e häält riigikogu kuulda ei võta. Rahvusvähemuste esindajad on valimisnimekirjades enamasti häältekogumise atribuutideks, mitte subjektideks. Neil pole ka endi keskelt võtta eesti poliitikutega võrdse kogemuse ja väitlusvõimega liidreid. Liidreid aga ei teki, kuna Eesti-keskne ja venekeelne infoväli ei kattu ning intellektuaalne väli on ahas. Surnud ring.

Ent mis seal rääkida eestivenelastest või rahvusvähemustest. Riigikogul pole kujunenud harjumust kuulda võtta omaendagi opositsioonilise vähemuse häält. Siunatakse nõukoguliku mentaliteedi jätkumist ühiskonnas, ent võimulolijad käituvad enamasti klassikalise bolševistliku malli järgi: võitja võtab kõik, enamusel on õigus, kõik on võrdsed, aga mõned on veel võrdsemad jne.

Ülistatakse ja nõutakse demokraatiat, aga parteimaastik ise muutub üha isikukesksemaks ja siseõhustik autoritaarsemaks. Seda märkavad ja sellest kõnelevad isekeskis parteide mitmedki nimekad realiikmed, aga turvalisem ja mugavam on liikuda liidri ning tema lähikonna slepis. Poliitiline jõmlus – seegi on üks Eesti neuroosidest.

Eesti iseseisvumise taastamise järgsetel aastatel oli eestlastest kodanikkonna domineerimine seaduste kujundamisel ootuspärane ja vältimatu. Nüüd, Euroopa Liidu liikmesmaana, tuleb tunnistada vajadust leida rahvus- ja riigikesksete mängureeglite selge tasakaal. Eesti neuroosi põhjuseks on seegi, et lähiajaloo tõttu on Eesti rahvusriigina sattunud olema koduks mitmele teisele rahvuslikule identiteedile õigust omavale rahvaosale.

Rahvuslik ja riigiidentiteet suhestuvad komplementaarselt, teineteist täiendavalt, mitte aga kattuvalt. Eestlastele, kes on ajaloos end riigirahvusena saanud tunda ainult kübekese, on niisugune olukord harjumatu. Patriotism, isamaa-armastus ja etniline instinkt on sulandunud üheks kämbuks. Piltlikult väljendudes tajuvad eestlased teist oma «riigiruumis» kui mitte võõra, siis ometi külalisena, kes peab tunnistama siinseid kombeid ja mängureegleid.

Me projitseerime oma varasemad riigikujutelmad (muistne vabadus enne sakslaste vallutust ja kolonisatsiooni ning Vabadussõjaga vormistatud esimene omariiklus) praegusesse ja tulevasse riigipraktikasse. Demokratismi retoorikale vaatamata näib seda riigikujutelma varjutavat pere- ja sugukondlik hõimuteadvus (st kõige varasemad identiteedikihistused). Tahaksime istuda oma riigis nagu linnuses, kuigi siin sagivad ringi nüüd ka teised.

Eestlased on siiski kohanev/kohandav rahvas. Integratsioonipoliitikat tulekski käsitleda kohanemis/kohandamisstrateegiana. Et selle ideoloogiline alus on siiani olnud kas välisilmale mõeldud Potjomkini küla või assimilatsioon ja see on võimaldanud ka suuremõõdulisi poliitilisi manipulatsioone, mille keskmesse sattuski üks õnnetu pronkskuju, kellest ühe inimese ja erakonna kinnisidee teostamise käigus vormistati – nagu veenvalt on osutanud kultuurifilosoof Tõnu Viik – eestlaste ja Eestis elava vene kogukonna k o n f l i k t i sümbol.

Tekkinud ja edaspidigi tekkida võivate arusaamatuste põhjused peituvad kollektiivses alateadvuses, selles, mida Carl Gustav Jung on nimetanud varjuks. «Vari on kõikide individuaalsete ja kollektiivsete psüühiliste kalduvuste summa, mida nende sobimatuse tõttu teadlikult valitud elulaadiga ei saa välja elada ning mis ühinevad alateadvuses suhteliselt autonoomseks osaisiksuseks. Vari on teadvuse suhtes kompensatoorne, järelikult võib selle mõju olla nii negatiivne kui ka positiivne,» kirjutatakse Jungi mõistete glossaariumis. Neuroosi vältimiseks on vaja pidevalt neid varje artikuleerida ja otsida positiivse kanaliseerimise võimalusi.

Varjude artikuleerimine ei saa võtta aga demoniseerimise, kuradiga hirmutamise kuju. Ehmatav on näha, kuidas meedia ebakriitilisel võimendusel ametlikus diskursuses vältimist väärt olnud aprillirahutustest on kujundatud nüüd koguni riigipöördekatse. Sellesse konteksti on asetatud opositsioonierakonna liider, kelles massiteadvus tahaks näha uut «teisaldatavat pronksmeest». Sama ehmatav on ind, millega otsitakse vaenlasi omaenda seast. Olen kogenud mõistliku arutluse võimatust isegi mõnede oma sõprade ja lähikondlastega. Paljud on otsekui suure juhi üles keeratud mängukannid.

Olen juba sellest kirjutanud (ja ka nahutada saanud), et aprillikriisis oli oluliseks teguriks eestlaste endi kauboikapitalismi halastamatus võitluses muserdatud ja uute ahvatluste survel pidevalt murenev eneseteadvus. Rahvuslikud väärtused (traditsioonid, pärimus, eesti kultuurikangelased, -müüdid) on paljuski muutunud kulissideks, mille taga vohab egoistlik hedonism, väärtusrelativism ja massikultuur.

Seda püütakse kompenseerida tugeva riigi eksponeerimisega. Seegi on vastuoluline ja silmakirjalik, sest kõik viisteist viimast aastat on räägitud lahtiriigistamisest. Eesti ühiskonna ja riigi suutmatus arendada intensiivselt omaenda avaliku ruumi rahvuslikku tähistustegevust kõneleb hoopis rahvustunde taandumisest eraasjaks. Vabadussõja monumendid, mille taastamisaktsioon oli 1990ndate vahetuse üks võimsamaid rahvuslikke eneseavaldusi, räägivad riigi saavutamise ohvritest.

Aga vajame niisama palju kultuurivõitude, -kangelaste ja tähistusi. Meil jätkub neid, et täita pargid, väljakud, majaseinad. Vajame üldriiklikke rituaale, mis oleksid seotud veel elavate või igavikku lahkunud eesti vaimusuuruste austusavaldusega. Et meil need puuduvad, sellest kõnelevad viimaste näidetena Neeme Järvi suure sünnipäeva tagasihoidlik kajastus meedias ja Debora Vaarandi peaaegu märkamatu lahkumine igaviku teele. Ent kogu seda rahvuslikku integratsiooni – mis on eeldus teiste rahvusvähemuste integreerimiseks Eesti ühiskonda – teeniva tegevuse sissejuhatuseks võiks riigikogu taastada Eesti lipu lehvitamise kõik varasemad kohustuslikud päevad. Ja et neid oleks palju!

Peame endale pidevalt aru andma, et kultuuri ei pärita, sellesse kasvatakse. Kui kord on kätte võidetud oma riik, siis tasuks selles näha mitte ainult jõudemonstratsiooni, vaid ka kasvatavat, innustavat eeskuju.