Tallinna vanalinnapäevade 25. aasta juubeli raamat algab: «Aastal 1982. tähistas tollane Vanalinna Elamuvalitsus kontsertidega Raekoja platsil ja mujal vanalinnas oma kümnendat tegevusaastat. Pidu nimetati korraldajate poolt Vanalinna Päevadeks.»

Samal teemal: Vanalinnapäevad pakuvad lusti kõrval ka isetegemisrõõmu

Veerand sajandit on ühele üritusele pikk iga. Selle aja jooksul on vanalinnapäevad alustanud raskustega, virelnud ärakeelamise piiril ja tõusnud 1980. aastate keskel ja lõpus tippu. 1990. aastate lõpus tuli uus langus. Õnneks jagus tegijail jaksu rasked ajad üle elada ja nüüd on pidu kosumas.

25 aastat tagasi oli vanalinnapäevadel hoopis teine tähendus kui praegu. Selline pidu vanas linnas oli ime. Vaid paar aastat varem toimunud olümpiaregatiks oli vanalinn Moskvast antud raha eest üles vuntsitud. Kõige olulisem oli aga kastanite õitsemise ajal üksmeelselt linnamüüride vahele kogunenud rahvas.

Tollele ajale ebatavaliselt olid üles seatud lavad, kus esinesid kohalikud staarid ja rahvakunstnikud. Lavade ees tammuvatel inimestel oli esimest korda, kuhu kogu perega minna ja mida vaadata.

Selline suveüritus, mis tänapäeval on iseenesestmõistetav, oli tollal nagu sõõm värsket õhku. Imetlusväärne oli see, et neid, kes vanalinna kogunesid, oli tohutu hulk. Suur osa linlastest olid ju paneelmajadesse asustatud ning vanalinna meenutas neile võib-olla legendaarne Vana Toomasega laualamp.

Paljude tolle aja koolinoorte jaoks oli 25 aastat tagasi aga esimene ärkamisaeg – kuigi perestroikast polnud veel hingustki, andsid vanalinnapäevad võimaluse tunda end nädal aega aastas peaaegu vaba inimesena. Esimest korda võis miilitsat kartmata tänavakividel ja murul istuda.

See oli aeg pärast Brežnevi surma ja iga aastaga muutusid nii osalejad kui publik julgemaks. Nii mõnigi võib tagantjärele kelkida, kuidas ta Raekoja platsis koos kaaslastega miilitsapatrulli ümber ringis tantsis ja «Kes aias?» laulis. Miilitsad olid tulnud õhtul pärast viimast kontserti platsile jäänud noori ära ajama, kuid jäid rumalasse olukorda. 1988. aastal mindi pärast vanalinnapäevade päevase programmi lõppu aga lauluväljakule ja peeti maha kuulsad öölaulupeod.

Praegu pole vanalinnapäevad ärkamisaja üritus, vaid muutunud tõeliseks Tallinna sümboliks. Ei keskerakondlik Tallinna päev, autovaba päev ega teised suuda nendega konkureerida. Vanalinnapäevadele polegi mõtet kunstlikult konkurente tekitada. Kui linn rahastaks üritust nii nagu 1980. aastate teise poole tipphetkedel, oleks see pealinna suuremaid magneteid.