Politoloog kahtleb telereklaamide tõmbejõus
(31)
02.06.2004 00:01
Priit Pullerits, vanemtoimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Ei Kalle Mihkelsi lõhesupi jagamise reklaam ega isamaaliitlase Erki Noole katse panna teleekraanil kokku Rubicu kuubik, pole köitnud pedagoogikaülikooli politoloogiaõppejõu Anu Tootsi tähelepanu, mistõttu ta kahtleb, kas teleklipid vastu suve kedagi üldse valima meelitavadki.
Seekordne valimiskampaania meenutab telereklaamides personaalõusid. Kas ka teile? Mulle tundub samamoodi. Arvan, et põhjusi on kaks. Esiteks, isikud mängivad selles kampaanias suuremat rolli ja teiseks, mõned erakonnad on läinud kriisi, mistõttu neil on kasulikum näidata üksiktegijaid, kui vihjata nende kuulumisele erakonda. Kui palju erakonnad oma hoiakute ja väärtustega nende isikureklaamide tagant üldse paistavad?Arvan, et erakonnad on oma näo säilitanud. Seda võib öelda Rahvaliidu, Reformierakonna ja Res Publica kohta. Näiteks Res Publica valimisreklaamide põhjal ei saa öelda, mis parteiga on tegu, sest Res Publicale ongi tüüpiline shortcutide ehk sümbolite ja lööksõnade kasutamine. Kui palju olete nõus sellega, et reklaamidel on neil valimistel olulisem roll kui varem, sest muidu ei tuleks osavõtt valimistest kuigi arvukas? Ei usu, et reklaam osavõttu tõstab. Võib-olla paar protsenti, aga see ei ole märkimisväärne. Reklaam apelleerib ikka neile, kellel on nagunii mõte valima minna. Passiivset kojujääjat reklaam vaevalt et valimisjaoskonda toob. Kuivõrd teles jooksvad reklaamid üldse reklaamitavate kandidaatide poolt valima kutsuvad ehk oma eesmärki täidavad? Telereklaamid ei ole mulle peaaegu üldse silma jäänud. Seetõttu kardan, et suviste valimiste eripära ongi selles, et inimesed on kapsamaal või sõidavad rattaga ringi ega istu toas ja vahi valimisreklaame. Ses suhtes müüvad tänavareklaamid paremini kui telereklaamid. Kui eurovalimistel osalemine jääb reklaamide määrata, siis mis demokraatiast me üldse rääkida saame? Kindlasti on neil valimistel rohkem reklaamihõngu. Kampaaniad on kõikjal muutunud kommertslikuks, ja kui muu maailm läheb üha rohkem seda teed, ei saa ka Eesti seda vältida. Aga keegi võiks siin konstruktiivsema poole lisada, näiteks avalik-õiguslik meedia. Valimisplatvormide võrdlused ja võrdlevate tabelite esitamine on eeskätt ajakirjanduse ülesanne.
|