Rain Pikand, kuidas iseloomustate 1998. aasta parimaid reklaame? Toona olid reklaamid irriteerivamad. Näiteks «No X, no Sex» oli väga mõnusalt agressiivne. Selle aja reklaamide puhul on fenomenaalne, et need on reklaamid üksikaktidena. Tänapäeval tehakse reklaami järjepidevalt ja integreeritult. Ainult ühe reklaami tegemine on nagu ühe nalja tegemine – naerad korra ja kogu lugu. Pidevalt areneva ja kütkestava isiksuse ehitamine on palju keerulisem. Mis on Eesti reklaamiturul kümne aasta jooksul muutunud? Praegu on reklaam muutunud täpsemaks ja argument on reklaamis selgelt sees. Näiteks kümme aastat tagasi reklaamiti Saaremaa viina meestega, kes kuival maal paadiga sõidavad. See oli pigem metafooriline deliiriumi kujutamine. Viimane Saaremaa viina reklaam räägib aga Riverdance’i sünnist, kus viina sümbol on hoopis tuikumist tekitav tuulik. Kümme aastat tagasi oli kõik omamoodi puhas ja brändid alles otsisid oma tuuma. Siis taheti olla esil ja irriteerida. Praegused reklaamid on palju ümaramad ja turvalisemad ning just halvas mõttes täiskasvanud, mängulusti on vähem. Millest see tuleb? Ilmselt on põhjus selles, et see põlvkond, kes reklaami tegemist ja tellimist juhib, on kasvanud ühiskonnas, kus polnud vajadust võidelda ja ennast tõestada. Kui alustasime, oli oma ettevõtte ehitamises suur eluseiklus sees. Nüüdsete noorte inimeste jutus puudub julgus presenteerida viha, armastust ja teisi tugevaid emotsioone. Noored elavad aastaid koos ega abiellu, sest mees ei julge naisele ettepanekut teha. Poliitik annab tunniajase intervjuu ega julge selle aja jooksul vastata mitte ühelegi küsimusele. Samas tuli konkreetsus poliitikasse tagasi kevadiste aprillisündmuste ajal. Majanduses saab see uinutav enesekiitmine praegu mõnusat kolakat. Eks see kõik käibki üles-alla. Jääb vaid loota, et varsti tulevad taas ajad, mis muudavad noored jälle vihasemaks ja kirglikumaks. Kuidas on Eesti suurettevõtete müük välismaalastele mõjutanud Eesti reklaami arengut? Kui ettevõtte omanik istub kusagil suvalises Ameerika suurlinnas, on tema põhimure müüginumber, mis toob börsitulemused. Müüki on vaja kohe teha ning brändi ehitamisele pole mahti aega kulutada. Mulle tundub siiski, et kõik käib mööda sinusoidi. Vähemalt Divisioni klientidel käib. Kui ettevõte brändi ja imago küsimuste juurde tagasi tuleb, siis võimsalt ja kirjaoskajalikult. Milliste Eesti kaubamärkide arengut tooksite selle kümne aasta jooksul positiivsete näidetena esile? Kaks brändi on mulle väga sümpaatsed. Esiteks Hansapank. Mitte sellepärast, et see on meie klient, vaid sellepärast, et kümne aastaga on suletud, külmast ja igavast firmast saanud sooja teenindusega avatud organisatsioon. Teine, mis mulle meeldib, on kaubamaja. Selle brändi terviklikkus. Kliendileht Hooaeg on Eesti kõige parem perioodiline väljaanne. Kaubamaja eneseväärikus on väga tugev, samas uueneb ja on väga aktiivselt pildil. Mis on Eesti reklaamituru eripära? Eesti turu väiksus filtreerib ära palju ideid, avatust ja kirge. Et turg on väike, on poliitilist korrektsust rohkem vaja. Konfliktsest konkurendist võib ühel hetkel saada potentsiaalne koostööpartner. |
