On öeldud, et teater elab siin ja praegu, ühes õhtus, ühes etenduses. Ometi jätab teater endast eredaid jälgi, mis aastaid hiljem suudavad läbielatud emotsioone uuesti äratada. Isegi siis, kui lavastuse eluiga on ammuilma otsas.

Kes mäletab täna (kui peavoolu-ajakirjanduse järgi näib teatrimälu napilt ulatuvat ühest suurmuusikalist teiseni) Vanemuise «Daamide õnne» või Draamateatri «Morti»? Meenub küll, aga… Siin sobib hästi mäluvärskendajaks «Teatriõhtu», kaks aastat tagasi ilmunud helikandja nende lavastuste muusikaga, mille autoriks Allan Vainola.

See lugu pidanuks muidugi ilmuma 2001. aastal. Aga ei ilmunud. Kuid plaat on alles, tänaseni müügil ja sagedane külaline minu CD-mängijas. Ent miks mitte rääkida sellest nüüd, kui Sõpruse Puiestee nimeline punt sellesama Allan Vainola osalusel kuulajaid ja raadioeetrit võidab.

Niisiis, kaks aastat tagasi kohtusime Allan Vainolaga ühes Tallinna baaris ning rääkisime muu hulgas juhuste ja saatuse vahekorrast. Üks juhus tahtis, et Vennaskonna kitarrist Vainola sattus just niisamuti – ühes baaris – jutuotsale ühe Võrust pärit noormehega. Õhtu jooksul selgus, et noormehe nimi on Ain Mäeots.
1997. aastal helistas ühtäkki seesama Mäeots, kes oli vahepeal lavakunstikooli läbinud ja töötas Vanemuises lavastajana. Lavastas parasjagu «Daamide õnne» ja tahtis, et Vainola lavastusele muusika kirjutaks. «Ma pole kunagi varem muusikat kirjutades niisugust vastutust tundnud. Olin küll Vennaskonna igale plaadile lugusid teinud, aga korraga terve lavastus: et inimestel saalis igav ei hakkaks, et asi läheks kokku lavastuse tervikuga,» ütles Vainola.

Émile Zola, Astrid Lindgren, Mark Twain, Terry Pratchett. Muljetavaldav loetelu realismist-naturalismist postmodernistliku ulmeni. Vainola nipp olevat selles, et iga lavastust tehes kuulas ta ajastule vastavat. Nii on näiteks «Daamide õnnes» kammerlikke-salongilikke mõjusid, «Huckis» aga jookseb kantrirocki-liin.

Plaadil on nii instrumentaalmuusikat kui laule mitmete näitlejate esituses. Häält teevad Elina Reinold, Ardo Ran Varres, Andres Dvinjaninov, Jan Uuspõld jpt. Omamoodi huvitav on Tambet Tuisu melodeklamatsioon.
Ent kõik lood on selgelt äratuntavalt «ühe isa lapsed». Lühikesed ja emotsionaalsed. Petlikult primitiivsed. Geniaalsed oma lakoonilisuses. Ja kõigis neis kõlab Allan Vainola kitarr.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.62