Aastale tagasi vaadates pole kahtlust, et NATO avanenud vihmavari ja istumine Euroopa Liidu laua taha on kaks meie riigina tulevikuolemist kindlustavat sammu. Sageli on aga nõnda, et kui riigil läheb hästi, siis paljudel selle riigi elanikel mitte nii suurepäraselt. Res Publica, kevadiste parlamendivalimiste suurvõitja ja nüüd peaministripartei, tuli võimule lühiloosungitega, lubades korda ja lihtsat riiki. Kas korda on nüüd rohkem ja riik lihtsam? Aeg annab arutust. Aga vanemahüvitis on Rahvaliidu, Reformierakonna ja Res Publica toel olemas ning seda saab pidada lõppeva aasta üheks tähtsaavutuseks, mis puudutab edaspidi sadu tuhandeid inimesi.
Sõda Iraagis, uut ja vana maailma rängalt lõhestanud sündmus, on Eestit seni vaid õrnalt riivanud - Bagdadis sai sissirünnakutes haavata kaheksa meie sõdurit. Aastavahetuse rahu valvab Iraagis 45 Eesti meest, keda valitsus ja parlament on USA lipu alla saatnud, et meie kaitset saaksime, kui seda kord tõeliselt vajame.
Tublidust peaks alati märkama. Pole vahet, kas siis, kui Markko Märtin on kõik kurvid puhtalt võtnud või laulupidude traditsioon ja Kihnu kultuuripärand kiire aja kiuste edasi kestavad - inimesed ja sündmused, mida Eestist kaugemalgi märgata mõistetakse.
Eesti on tubli, võime öelda sageli kõlavasse kurtmise koori. Ärgem peljakem iseenda tunnustamist, sest Mati Undilt tänasest Postimehest mõtet noppides: «Ma eelistaksin pigem tõesti mõõdukat eneseupitamist kui mingisugust meie puhul sageli masohhismi kalduvat enesealandamist.»