Tundub, et sel aastal tõepoolest läks. Oli suur minemiste aasta
2003. aasta läks lahti juba jaanuari esimestel nädalatel. Peagi läks rajale ka meie Kiku, kelle tempot püüdis hoida vaid Ken-Marti, ent selle eest läks lipsuta noormees politseisse.
Seal puhusid aga uued Tuuled, mille tõukel Robert tööd ei tahtnud teha ja läks vilkurite helinal Saaremaale.
Ei tea, kas seetõttu või mitte, aga Saaremaa Laevakompanii läks Virtsu liinilt ära Inglismaale.
Britid olid aga läinud koos jänkidega Iraaki, kus veidi tõrges Saddam läks esimeste paukude vallandudes keldrisse kaali ja kapsa vahele.
Iraagi turul kõrbeliivakooke müünud kangelaslikud eesti poisid läksid haiglasse, kuhu oli läinud ka Edgar Savisaar, sest valimistel tal ei läinud, kuigi korraks tundus, et läks.
Minemistesaju joovastuses ei tohi aga silmade vahele jätta, et sel aastal kohe kuidagi ei tulnud! Vahepeal küll tundus, et kaheksakümnendad tulevad tagasi. Aga ei.
Oli tohutute võitude aasta.
Värniku paisatud piik lendas kui pöörane ja võitis mitut teist suurvõistluste katlas karastunud oda.
Kuid tänapäeva materialistlikus maailmas polnud see kaugeltki tähtsaim võit. Iga maksumaksja põske tekkisid viivuks põhjatud naerukurrud, kuna me kõik peaaegu võitsime kaks protsenti rohkem raha kätte.
Võitu oodati ka õpetajatetoas. Pärast aastaid väldanud läbirääkimisi see tuligi. Õpetajad võitsid 4. detsembril ühe vaba päeva, mille nad küll ühel ilusal laupäeval tagasi peavad tegema.
Eesti rahvas on teadagi alati olnud väga võidumaias.
Nii köitsid tugitoolide külge naelutatud Eesti rahvast külalismeeskondade lugematud ja veenvad võidud meie armsa Kalevi üle.
Käesoleva analüüsi autorite seas läbiviidud küsitluste andmetel oli võitjaid veelgi.
Möödunud võitude aasta hämaras valguses küsigem endalt aasta viimasel õhtul, mida meil kaotada on?
Kuid olgem ausad, peaasjalikult surus mööduv aasta end rahvuslikku ajaloomällu kui leppimise aasta. Põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida.
Tekkis ennekuulmatu tung omavahel kokku leppida. Sageli ei olnud põrmugi tähtis, milles.
Esmajoones sõlmiti koalitsioonileping ja ühinemisleping Euroopa Liiduga. Kui juba leppimiseks läks, siis ei saadud enam pidama – kokku sõlmiti seetõttu 71 000 ostu-müügilepingut, 3800 abielulepingut, kaks koalitsioonilepingut ja üks ühiskondlik lepe (ano-nüümsuse huvides numbrid muudetud). Paisu tagant pääsenud koosmeeletuhinaga läksid kaasa ka pangad, kes sõlmisid muinasjutulise hulga laenulepinguid. Laenuraha pumbati ka vaesematesse rahvakihtidesse, kes kaine kaalutlemise korral seda kindlasti vastu poleks söandanud võtta. Nii ületaski laenulepete maht hoiuste kogusumma.

Leppimissurve oli sedavõrd tugev, et kolm riigipiruka mugijat tekitasid riiu lihtsalt selleks, et kevadel sõlmitud leppes sisu muutmata uuesti kokku leppida.
Ka Eesti maarahvas sai selge signaali, et võib Villu najal muretuna künda sirge vao uude aastasse, kuna maavanemate küsimuses lepiti kokku, et kokku lepitakse järgmisel aastal. Leppimise aastat rõõmsalt lahates tuleb tõdeda, et inimesed lõpuks ometi leppisid kõigega.
Hellad lugejad! Selline oli meie põgus ja ammendav pilguheit mööduvale aastale, kus kõik toimunu oli lihtne ja kristallselge kui allikavesi.
Paraku jäi selgi aastal vastamata põhiküsimus: «Kes tahab saada miljonäriks?»

Käesolev artikkel ei peegelda selle lugejate seisukohti.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.78