Elasid kord kolm põrsakest Res-Res, Ref-Ref ja Rahv-Rahv. Ühel kenal kevadpäeval otsustasid nad kaitseks kurja hundi vastu valitsuse teha.

Sellest kuuldes jäi kuri hunt päris põduraks. Muudkui redutas Hundisilmal, sel ajal kui Ali Baba ja nelikümmend röövlit pealinnas negatiivset lisaeelarvet tegid.
Ainult haruharva, kui tulumaksutormid kolme põrsakese valitsust räsisid, hiilis kuri hunt linna. Käpp püüli sees valgeks puuderdatud, kriipis ta siis akent ja nõudis peenikest häält tehes seitsmelt Isamaaliidu kitsetallelt sisselaskmist. Aga kitseema, kes taas oli parajasti Brüsselis asju ajamas, oli ukse avamise talledele karmilt ära keelanud. Seepärast, kui põrsakesed pole tülli läinud, valitsevad nad suures koosmeeles siiani.

Niisugune võiks olla üks muinasjutt lõppevast poliitika-aastast. Aga kui ma oma lugu toimetaja palvel kirja panema hakkasin, avastasin järsku, et see polegi pelk sõnavigurdus, vaid justkui poliitikamaastiku peegeldus ajakirjandustaevas.

Kõigepealt ütleme, kes on hea ja kes kuri, ilma nendeta me läbi ei saa. Kuri on muidugi Savisaar. Tema on kolme peaga lohe, kuri hunt, Baba-Jagaa, ja kui sugu ei sega kujutlusvõimet, siis kas või mürgiõunaga võõrasema.
Kurjuse vastaspool peab olema helevalge või roosa, enamasti ka pehme ja pisike – Lumivalgeke, Pöial-Liisi, Punamütsike, kitsetall, prints valgel hobusel, kõige kehvemas loos ehk ka loll Ivanuška.
Kui rollid jaotatud ja tegelased sildistatud, võime klassikalisi muinasjutusüþeesid kasutades jutustada Eesti poliitikute toimetamistest suvalisi lugusid, mis tunduvad uued ja usutavad, aga mis pole siiski midagi muud kui ühe igivana loo lõputud ümberjutustused.
Ma ei pea siin silmas neid lollusi, mida «Ärapanija» ei jõua ega jõua ära panna, ehkki panijad on tublid. Kui riigi suurim soliidne ajaleht otsustab 21. sajandi kolmanda aasta kokkuvõtteks kasutada keskajast pärit lastejutu vormi, ei pruugi see sugugi olla toimetaja vääratus, vaid võib olla hoopis teravmeelne üldistus, rohkem või vähem alateadlik äratundmine, et lõppeval aastal oli eesti ajakirjanduse üheks kõige masendavamaks suundumuseks lapsikute klišeede kokkuklopsimine lapsikuks meelelahutuseks.

Niisiis – milline nimi panna selles 2003. aasta viimases muinasjutus ajakirjandusele endale? Kas ajakirjandus on selles loos vahva rätsep, kes kavalust kasutades kivist vett välja pigistab? Või saabastega kass, kes nutikalt peremehe salasoovid täidab? Või hoopis kole kärnkonn, kes printsi suudlust ootab?
Nagu klišeede puhul ikka, sobivad põhimõtteliselt kõik variandid. Aga mulle tundub siiski, et lõppeval aastal oli ajakirjandus ennekõike nagu printsess, kes läbi kümnete madratsite tundis voodi põhja poetatud hernetera.
Paraku, erinevalt pärismuinasjutust, ei lõppenud ajakirjandusmuinasjutt sel aastal veel pirtsaka printsessi ja armuvalus ühiskonnaprintsi kohtumisega, vaid üksnes ägeda hädaldamisega pärast herneteral veedetud ööd.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.5