Unt võrdleb seda radarite-eelse hävituslenduri olukorraga, kus ellujäämine sõltus tagasivaatamissagedusest ja reaktsioonikiirusest.

Lõppev aasta näib tagasivaates teile isiklikult olnuvat üsna dramaatiline: Tim Rice’i - Elton Johni muusikali «Aida» suurejooneline vabaõhulavastus Vanemuises ei kujunenud just tulutoovaks projektiks; siis veel see koondamine märtsis Eesti Draamateatrist, millele te küll mehise enesekindlusega reageerisite («Olen õnneks suhteliselt andekas ja moodne» - Postimees 28.03.2003), aga ometi tunnistades, et teie isiklikus probleemis peegeldub kogu ühiskonna tendents... Kuidas see kõik on mõjutanud teie enesetunnet?

«Aida» oli tegelikult päris hea, jäin ta’ga ise rahule, ka söör ise kiitis. Aga ilm oli siis ikka kohutavalt külm! Ka söör ise lõdises! Nii et mina mingit häbi küll ei tunne. Tahtsin nüüdki «Jeesus Kristust Superstaari» teha, see mu vana unistus, aga - Malvius muidugi juba ees. Kus seda Georgi ka pole!

Draamateatrist väljaviskamine tekitas küll kibestumise, aga ülimalt mõõduka. Pole ma ju päris loll. Koondamine käib. Kuidas teie enda positsioon on? Eks need asjad praegu käigi nii, et alguses uuritakse suure huviga su plaane ja noogutatakse, ja siis lõpuks võetakse kurva näoga sahtlist üks paber, et kirjuta alla. Ah, misasja, eks oli oldud ka.

Siiski, luuserlusest on asi ju kaugel. Selle aasta loomingulisteks võitudeks tuleb lugeda antiiktragöödiate järgi tehtud «Venda Antigonet, ema Oidipust» Vanemuises, «Kärbeste saare» üliõpilaslavastust Vanalinnastuudios, Queneau’ stiilis tehtud «Stiili» Von Krahlis. Äsja nägi Sirbi esseistika-sarjas trükivalgust teie veerukirjutuste valikkogu «Sirise, sirise, sirbike». Millise neist arvaksite oma aastakontole n-ö sõrendatult?

Ma arvan, et arvaksin sinna «Stiili», mis tehtud Vallaku «Maanaise» ainetel. Elutöö osa, mitu-mitu aastat ette valmistatud, oli kahtlemata antiiktragöödia, ent teater suutis selle siiski saabunud pankrotihirmus ära likvideerida. «Antiik ei koti praegu,» ütles kahetsevalt üks meeldivamaid teatrijuhte.

Noh, mes lännu, see lännu. Raamatus on imepisike valik, tegelikult oleks võinud teha ka Kaplinski koondkogu paksuse, aga kes seda ikka oleks lugenud? Halastasime lugeja peale.

Homne, uue aasta esimene päev, avab lisaks aasta-arvele ka teie kuuekümne esimese eluringi. Milliste mõtetega mõõdate minevikku ja vaatate tulevikku?

Eks valitsev ole illusioon, et asun kuskil keskel, mineviku ja tuleviku vahel. Skaala mõlemasse otsa, sünni ja surma vahele jääb võrdne maa.

Meenutate mulle miskipärast seda väärikat hõbepaju, mis jagab teie Kadrioru-kodu ees ruumi otsekui kaheks: ühele poole jääb pargi-rahu oma tiigi ja luikedega ja selle sügavuses istuva Kreutzwaldiga, teisele poole uhkete häärberitega täituv Ees-Kadriorg. Kas võite enda kohta öelda, et olete kohanenud seesuguse piiril-eluga?

Luiki polnudki see suvi, levitati versiooni, et surid vanadusse; samas levis jutt, et macho’d õngitsesid nad õngekonksudega välja. Ma ei näe asja nii sümboolselt. Igale juhtumile tuleb läheneda pragmaatiliselt.

Mis puutub häärberitesse, siis need on Tallinna linnavalitsuse häbi. Asi on valvsuses. Mats tungib igalt poolt peale ja luurab nurga taga. Me pole siiani kindlad, et jäähalli asemele ei ehitata eramaja ja et Alumine aed maha raiutakse. Kuid me oleme valvel!

Elu aga ongi piiriseisund, teame eksistentsialistidena seda väga hästi. Ka need inimesed, kes tukuvad teleka ees, õllepudel pihus, elavad piirisituatsioonis. See ei ole päris mõttespekulatsioon, ma kardan, et see ongi nii. Iga hetk võib neile telliskivi pähe kukkuda. Ja jumal tänatud, kui see on õige.

Olen teid pidanud Eesti kirjanduspildis 1960ndate põlvkonna üheks sümbolkujuks, millesse te küll suhtute mõistetava kriitilisusega. Ometi, mingi vaimne solidaarsus või ühtne sättumus ju seob teid Kaplinski, Vahingu, Traadi, Runneli, Rummo, Valtoniga... Mis see on?

Midagi poeetilist. Midagi loomulikku. Olime noored ja ei pidanud enne meid olnut õieti millekski. Loomulikult respekteerisime näiteks Kaalepit ja Niitu ja Krossi ja Laabanit ja Alliksaart, aga meile tundus siiski, et astusime tühjale kohale.

Teatud mõttes olime üle hulga aja esimesed. Ja meid oli ikka mitu! (Mis siis, et igaüks isemoodi.) Selles kõiges oli traditsioonilise mässumeelsuse lihtsat spontaansust ja pretensioonitut romantikat. Me ei olnud ainult vastu. Me astusime loomingulisuse õitsvatele alpi aasadele.

Ja ikkagi suhtlen ma viimased aastad rohkem noorema põlvkonna esindajatega. Mul pole X-i ega Y-ga palju rääkida. Mispärast? Küsite teie, Rein. Sellepärast, et meie põlvkonna paljud markantsed esindajad on ennast kuidagi mingil määral maha müünud - kes poliitiliselt, kes puhtinimlikult ennast lihtsalt «maha joonud».

Minu alalhoidliku loomusega ei käi kumbki moodus. Aga samas, ma ei tunne ka, et noorematel oleks sellist huvi meie vastu, nagu meil oli ülalmainitute (Kaalep, Kross jt) vastu, austusest ei julge ma rääkida.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33