N e e d kingad on olemas kõigil naistel. N e e d, mida poes nähes praktiline meel piuksatab vaikselt «hüvasti» ja kaob.N e e d, mis on nii... nii... nii sinulikud! N e e d, mis lihtsalt peab ära ostma, tulgu pärast rahakotis või veeuputus. Eks tulebki. Kui mu tütrekallike Krata loopis esikus seisva kingakapi sisu üle kogu korteri laiali, siis vedelesid keset elutoa põrandat ka minu n e e d kingad. Pehme oranž nahk, roosakaskuldne sisetald, ligi kümnesentimeetrine must tikk-konts. Kaunistatud valgete helklevate ilukivikestega, mis kinga küljel moodustavad sõna «YES». Jah! Jah, ma mäletan seda päeva kolm aastat tagasi. Läksin esimest korda vastavatud kaubandus- keskusesse, mille uhiuues poes ootasidki mind n e e d. Päike paistis, kui ma õnnelikult kodu poole kõndisin, käes hõljumas kilekott aardekarbiga. Tänini on see mu elu kõige kallim kingaost. Aga millal ma neid viimati kandsin? Keerutan kingi käes, nuusutan – uue naha lõhn. Sisetallale hõbedase värviga trükitud firmanimi on selgelt loetav. Pöiaosa sees on alles isegi pehmest valgest plastist tükid, mis vormi hoiavad. Mõtlen-juurdlen, kuni taipan jahmatusega, et ma ei olegi neid kandnud, m i t t e k u n a g i! Olen küll vahepeal läbi kulutanud mitu paari nägusaid-tegusaid suvekingi, mil lai ja madal konts. Lipanud ringi tossude ja sandaalide ja täistallal kingadega. Samal ajal kui n e e d kõrgekontsalised iludused on seisnud kenas mustas karbis ja oodanud mõnd erilist puhku. Proovin kingi jalga – kitsas pöiaosa pitsitab valusalt varbaid. Ehk veel suvel, millalgi...? Kuigi vaevalt. Ei taha Krata-ullikesega tikk-kontsadel võidu joosta, eriti kui finišiks on autodest tulvil sõidutee. Pealegi – aahhh! – kingade tuliterav ninakuju on ju ammugi m o e s t l ä i n u d! Panen kingad musta kuldsete kirjadega karpi. Sulen kaane. Sängitan karbi kingakappi. Võib-olla Krata tuhnib selle karbi kunagi välja? Mäletan, kuidas ma ise tudengina ringi kappasin, jalas ema kingakapist leitud puna-valged platvormkobakad. Vauuu, need olid lahedad! Ja justnagu uued! Nii et ehk saab ka minu mustast kingakarbist kunagi taas kord aardekarp? Ma pole ju nii naiivne ega looda, et mu tütar õpiks ema kingadest. |
