Kirjastuselt Tänapäev on ilmunud taas üks tänuväärne raamat, kultuuriloolase Malle Salupere «Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis». Malle Salupere rõhutab, et ta eesmärgiks pole akadeemiline uurimus, vaid vajadus avada Eestile olulist isiksust, vaadates üle müüte ja võrreldes erinevaid hinnanguid.

Ilmselt ei saa eeldada, et me räägime Jannsenist temale omases lihtsas ja arusaadavas emakeeles, kus tundmatu tehakse selgeks tuntu abil. Suunatuna küll laiemale lugejaskonnale, ei ole uurijal kerge oma rikast materjali lihtsakoelisemalt esitada, mistõttu mõnusat lugemisvara lootnud inimese esialgne huvi võib vaibuda.

Raamatu esimene osa kaardistab kultuuriloolisi taustu, avamaks peategelase lapsepõlve ja noorusaegu. Esivanemate liine jälgides ei ilmne niivõrd konkreetsete inimeste saatus, kuivõrd eelnenud põlvkondade eluolustik, muu hulgas koolikohustuse tulek ühe koguduste missioonina.

Need tagasi- ja ümbervaated aitavad selgemini aru saada Jannseni päevikutestki. Siiski tundub (võib-olla siinkirjutaja hariduskontekstist tulenevalt), et raamatu teine osa postipapa elutööst on ladusam, paremini läbi kirjutatud.

Mõnel pool tekstis kipub esinema küll kordusi, teisal valgub peateema otsekui laiali, mis võib samahästi olla etteheide lugejale, kelle tähelepanu ronib esmamulje mõjul oma mõtteis paralleele tõmbama.

Lugejat aidanuks paremini orienteeruda tihedamad tekstisisesed viited – sealjuures ka lisadele ja fotodele, mille olemasolu toob ajastu emotsionaalselt lähemale.

Malle Salupere teadvustab uurijana materjalist väljakasvavaid paralleele (vt nt lk 133), ka lugeja isiklik elukogemus võib tekitada kummastavaid seoseid.

Jannsen soovis, et kirjutatust alati aru saadaks.

Võõras keeles õppinud haritlaste emakeelsed tekstid olid pahatihti keerulised ja kohmakad ning jäid lihtlugeja jaoks võõraks ja kaugeks. Jannsen end võõraste sulgedega ei ehtinud ega häbenenud oma päritolu. Kunagises kontekstis oli kõhe olla mittesakslane, praegu peame ülimalt oluliseks olla informeeritud, üritades kõigega emotsionaalselt toime tulla.

Kiuslikke paralleele

Tähelepanu väärivad uurija päevakajalised vahemärkused, nt ettepanek teha Jannseni koondatud igihaljastest viisidest müüdav plaat tänapäeva kuulajale. Märkimisväärne on Jannseni kunagiste kirjaridade tänaseni elav alltekst. Vana keeleruum läbib rõõmsalt kogu raamatut, mõne sõna juures peab autor tarvilikuks selgitada, et mõistel on oma ajalugu (nt sotsialism, 182).

Monograafia autor kipub varasemate uurijate (nt Maie Kalda jmt) vastu olema pisut ülekohtune: sõltuvad ju eelnenud hoiakud oma ajale ja kogemusteskaalale vastavast (ideoloogilisest) teabeväljast ning pahatihti ei jõutud iga vajaliku dokumendini. Rolli mängib ka erinev metoodika.

Eestlased on aina igatsenud head haridust. Mida see endas kätkeb? Jannsen teadis , et «pää õpetus üksi» võib küll tarku inimesi kasvatada, kuid soovis oma rahvale haridust, mis südameid avaks (131).

Tänapäeval lähevad lapsed hommikuti uute teadmistega kohtuma tigedalt, õnnetult, väsinult. «Pää õpetus» kaalub üles helgemaid tundevälgatusi, muutes pimestavaks teadmiste valguse. Inimeses kustub looja, kui temasse salvestada vaid väliseid või nn teaduslikke tõdesid.

Jannsen arvestas, et omal ajal puudusid rahval algteadmised ning ladusa keele abil võis panna lugejat aru saama millest jutt käis. Teisalt saavutas iseõppijast lehetoimetaja haritud eesti ringkondades liidrirolli, mis põhjustas kadedust ja väiklust.

Autor selgitab järelpõlvede hukkamõistu põhjusi, kus kõike kiputakse mõõtma oma aja ja müütide mõõdupuuga, veendumata samas, millest Eesti Postimees, mida arvati olevat «sakslastele maha müüdud», tegelikult rääkis.

Siin oleksid aidanud valgust heita ka kümned üliõpilastööd, mis ajakirjanduse erialal aastate jooksul Jannsenist ja tema väljaannetest tehtud on ja mis võivad kinnitada ajalehe mitmekülgsust ja sisukust. Küsimus seisneb ehk rõhuasetustes.

Monograafia juhib lugejat järeldusteni, milline võis eesti ajakirjanduse rajaja ja rahva ärataja isiksusena olla.

Salupere näitab õnnestunult Jannseni inimlikku fenomeni, mis oleks õpetlik tänastelegi tegijatele.

Postipapa määratlemisel rahva juhina tõdeb autor, et talle oli vastumeelt agitatsioon. Siiski, «santidele aegadele» vaatamata üks tema asutatud lehtedest elab, hulk ideid kannab vilja kadedusest ja upsakusest läbiimbunud kehva pinnase kiuste.

Raamat

Malle Salupere

«Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis»

Tänapäev 2006