Restorani Tschaikovsky mustade seintega söögisaali kogunenud rahvas on elevil: algab Torrese veinimaja pimeõhtusöök ehk blind dinner, esimene omalaadne Eestis. See tähendab, et süüakse pimesi, mustad riidest prillid tihedalt silme ees. Umbes sellised nagu Zorrol, ainult et silmaaukudeta. Milleks selline pentsik sööming? Torrese veinimaja selgitab asjaosalistele, et tavapärane Hispaania toidu- ja veiniõhtu oleks maitsete uurimiseks ju lihtsalt igav. Mis aga kõige tähtsam – kui inimene ei näe, keskenduvad tema meeled täienisti toidu ja veini maitsele ning nende kooskõlale. Teravdub ka haistmismeel, kompamistaju, kuulmine. Mõneti annab ekstreemkogemus ka aimu, milline võiks olla pimeda maailm. Pimeduses kobamine Järgnevad tunnid ongi nagu üks suur pimeduses kobamise ja mõistatamise mäng. Kõigepealt palub õhtujuht valged suured salvrätid enesele korralikult ette sättida ja üle süle laotada: «Juhtub nii mõndagi, pudeneb sülle, pritsib või ajate midagi ümber...» Siis pannakse mustad liibuvad riideklapid silmade ette. Maailm on hetkega kottpime ja sumbuurne. Püüan lauda kramplikult kombates määrata nugade-kahvlite, vee- ja veiniklaasi asukohta, et õnnetusi ära hoida. Vaid kerge õhu värelemine reedab kassisammul kõndivate kelnerite askeldamist. Klaasi niriseb esimene vein. Algab mõistatamine. «Mmm? Sauvignon Blanc, natuke karusmarjane?» arvab üks laudkond. «Ei, midagi muud,» mõmiseb teine. Siis esimene käik, ilmselt salat. Järgneb üleüldine metalliklõbin, kõik üritavad taldrikult noa ja kahvliga rooga kätte saada. Ajan midagi mööda taldrikut taga, lõpuks püüan selle miski kahvli otsa, sõrmega puudutades saan aru, et pisut kastmene salatileht. Esimene katse seda suhu pista lõpeb valusa torkega suunurgas – isegi koordinatsioon on kuidagi paigast. Keegi hüüab: «Siin on krevett!» Teine vastab: «Ei, hoopis vähisaba – liha on krevetist tihkem.» Kaabin noaga taldrikut, tundub, et sinna jäi rohkem, kui ära süüa suutsin. Kui esialgu ongi saalitäis rahvast kohmetu ja äraootav, siis veini ja söögi edenedes muutub viisakas sumin üha pöörasemaks lärmiks ja naer ohjeldamatuks – vaimusilmas võiks end kujutada kusagile bakhanaalile või Päikesekuninga-aegsesse Versailles’ lossi, kus ülevoolavalt pidutseti. Keegi kilkab: «Viige fotograaf minema!» Punaveini täpid Et lauakaaslasega vestlust alustada või klaase kokku lüüa, tuleb alustuseks käega järele katsuda, kus too õieti on, ja siis kuidagimoodi klaasid kokku rihtida (üksteisest kinni hoidmine on seejuures abiks)... Hea, et klaas ähmastest löökidest ei purune. No kujutage ette, et katsuksite restoranis võõrast inimest – ilmselt lõpeks see vana prantsuse komöödiafilmi stiilis skandaaliga. Teise käigu, hanemaksa, tunneb enamik lõhna järgi ära, rosinad seal kõrval küpsetises on üllatuseks. «Mulle tuli rosin suhu?!» Veinis aga kaheldakse, pärast nimetavad korraldajad, et oli Riesling. Siis uus vein ja kolmas käik. Et punane rüübe, reedab aroom. Ilmselt Pinot Noir, kõlab üldine arvamus. «Mul on kalakahvel,» avastab keegi laual kobades. Asi tundub kahtlane, ega ometi punane vein ja kala? Taldrikult tungib siiski ninna valge kala küpsetuslõhn. Mekkides ei oskagi publik öelda, kas koha või tursk. «Jõulumaitse! Kaneel või ingver?!» Hiljem selgub, et pakuti ingveriga maitsestatud turska, isesuguses koosluses punaveiniga. Kala libiseb muudkui tagasi taldrikule, lennutades kastet igasse ilmakaarde. Hõrk, aga kätte ei saa! Mõni leiab, et «vein tapab kala pisut ära». Teine tunnistab, et pidi head laimikastet taldrikult lausa lakkuma. Korraga pritsib üle käe ja varruka midagi märga. Keegi karjatab. Punane vein! Riietada end musta oli vaieldamatult õige otsus. Lõpuks tekib rammestunud vaikus ja üleüldine tundmus, et aitab. Ohatakse, et kuidagi kammitsev on inimesega suhelda, kui sa ei saa talle otsa vaadata. Ja kui pärast magusat šokolaadivahtu lubatakse silmavarjud eest võtta, avaneb lõbus vaatepilt, kuis punaveinipritsmed on valged põllekesed plekiliseks maalinud. Uskumatu, aga lahkun viiekäiguliselt söömingult näljatundega.IaI Muljeid Siiri Kirikal Oma Maitse tegevtoimetaja Silmad kinni uhkes restoranis istudes muutub kogu tajude maailm. Silmade kaudu toimiv kontrollsüsteem laguneb koost, hääled tunduvad võimenduvat kui kõlakojas, toit on lõhnavam ja maitsete paljusus ühes tervikus paneb imestama. Näiliselt vähetähtsad pisiasjad saavad meelte maailmas laiutamiseks rohkem ruumi. Tekivad uued viisid ümbritseva tõlkimiseks, kehagi hakkab jutustama oma lugu – kinnisilmi süües tunneb ta end maitsetest küllastununa oluliselt varem. Nii vahetut, valjuhäälset ja avameelset maitsete-lõhnade kommenteerimist ei mäleta ka mitte üheltki õhtusöögilt. On ju igapäevane, et teenindaja tunneb huvi, et kuidas maitses. Vastusedki võtavad tihtilugu stampvorme, nüüd polnud seda küsimust üldse vaja. Õhtusöögi lõppedes vormus mu esialgne õhin vajaduseks iseäralikku kogemust edasi anda ja naljahammastest peresõpru meeliteritava stiilipeoga üllatada. Imre Uussaar In Studio Vinumi sommeljee Et olin suve hakul Hispaanias samasugusel Torrese veinimaja pimeõhtusöögil. Seal oli aktiivsem õhtujuht, kes käis mikrofoniga laudade vahel ringi ja küsis arvamusi maitsete kohta. Ka toiduga vigurdati rohkem, pakkudes näiteks šokolaadivahtu suurte soolateradega. Mulle sai mõlemal korral üsna ruttu selgeks, et viisakast noa ja kahvliga söömisest ei tule midagi välja. Kui kümnendat korda kahvli tühjalt suhu pistsin, läksin üle käe ja kahvliga söömisele – ajasin toidu käega kahvli otsa ja siis suhu. Aga selge see, et kui klapid on silme ees, muutuvad kõik teised meeled teravamaks. Kas või lõhnameel, veiniski aimad väiksemaid aroominüansse rohkem. Ning inimeste käitumine ja suhtlemine muutub vabamaks, kaovad piirid selle vahel, kes on kes, mida öelda jms. Kokkadel on ilmselt lihtsam, sest toidu välise efektiga pole vaja hiilata. |
