Meditsiinidoktor aitab avariiohvreid jalule

6. juunil kirjutas Postimees ratastoolinoormehest Kaspar Mägist, kes purjus autojuhi süül juhtunud liiklusõnnetuses raskelt vigastada sai. Kaspari suurim soov on taas käima hakata.

Aluseks teadus

«Loomulikult pean kõigepealt ise Kaspari üle vaatama, sest südametunnistus ei luba inimest asjatult lootma panna. Me saame edasi arendada seda, mis on olemas. Kui närvijuhteteed on täielikult katkenud, ei suuda me imesid teha,» selgitas Kolts.

Tema loodud OÜ Biodesign taastusravis osaleb kümmekond noort, enamasti liiklusõnnetuse või ulja vettehüppe tagajärjel kaela- või selgroovigastuse saanud inimest. Biodesign tegutseb Tallinnas, Pärnus ja Tartus.

Tallinnas toimub abivajajate ambulatoorne vastuvõtt, Pärnus ravitakse koostöös sanatooriumiga Tervis väga raskeid haigeid.

Üht oma peamist ravimeetodit nimetab Kolts koordinatsioonilis-dünaamiliseks neuroteraapiaks. Selle eesmärk on sundida närvirakke liigutuste täpse ja lõputu kordamisega taas tööle ning programmeerida peaajus motoorika juhtimise täpsust, mis mõjub kõikidele närvikeskustele.

Koordinatsioonilis-dünaamilise neuroteraapia meetodi tõi Eestisse Šveitsi arst Giselher Schalow, kes oli ka Biodesigni sünni juures. Nüüdseks on Schalow Eestist lahkunud.

«See teadusmahukas ettevõte on välja kasvanud Tartu Ülikoolist. Kõike, mida teame, rakendame praktikas, ja praktika tulemusi kasutame õppetöös,» sõnas Kolts, märkides tihedat koostööd professor Mati Pääsukesega ülikooli spordibioloogia ja füsioteraapia instituudist.

Treenitakse ka närve

Meditsiinidoktor kinnitas, et ta ei osuta üksnes tervishoiuteenust, vaid tegutseb hobi korras praktilises meditsiinis teadusõppe eesmärgil. Litsentsid ja load on tal muidugi olemas ning firmas töötavad väga tublid füsioterapeudid.

«Teeme panuse trenažöörile ja aparaatidele. Me ei treeni lihaseid ja liigeseid, vaid ka närve. Läheneme iga patsiendi puhul loominguliselt, õpime ise ja õpetame haigeid. Meie eelis on see, et saame ühele inimesele palju aega pühendada, haiglas oleks see võimatu,» selgitas Kolts.

Tema sõnul tegeldakse mõne patsiendiga päevas isegi kuni seitse-kaheksa tundi. Tavalise ühetunnise, haigekassa tasustatava ambulatoorse taastusravi protseduuri jooksul ei saa mõni mees veel trenažööril nahka soojakski, kui peab juba lõpetama, et siis ööpäev läbi järgmist protseduuri oodata.

Kolts võrdles ravi piltlikult kartulivõtuga. «Üks võtab labidaga, teine kombainiga,» sõnas ta.

Üheks kombainiks võib nimetada spetsiaalset käte ja jalgade liikumist koordineerivat ratast, mis teatud aja tagant liikumissuunda muudab. Kord töötab ratas nii, nagu kõnniks hobune, kord nagu kaamel. Sealjuures on aju ülesandeks välja rehkendada, millal muutus tuleb, ja anda üleminekufaasis täpne impulss jäsemetele.

Koltsi sõnul on rattal lisaks füüsilisele ka biokeemiline toime. Kui inimene väntab, siis ta väsib, tekib hapnikunälg, organismis vabanevad ained, mis soodustavad tüvirakkudest neuronite teket. Uued neuronid lõimitakse kesknärvisüsteemi tööprotsessi ja neuronite kasvatatud närvijätked loovad uusi ühendusi ning taastavad närve.

Teine riist on õhuskõndija, millel liikumist võiks kaudselt võrrelda hoogsa kepikõnniga, aga jalad maha ei puutu. See riist toob ilmsiks patsiendi liigese- ja liikumisaparaadi hädad ning ka närvisüsteemi seisundi.

Tark masin koju kaasa

Üsna pisikest TENS-aparaati, mida Kolts nimetab elektroneurostimulaatoriks, võiks ehk võrrelda uuema aja vererõhuaparaadiga, mille küljes juhtmed ja peal igasugused nupud ning numbrid. Maakeeli võiks see olla lihase- või närvisurkija, sest sellega lastakse elektrit ühte lihasesse või närvi, et selle tegevust stimuleerida.

Koltsi juures ei käi ainult õnnetud uljaspead, vaid ka vanemad inimesed.

Parajasti on vastuvõtul vanaproua, kes kurdab häda käes. Käsi ei liigu enam endist viisi. Doktor testib kätt närvisurkijaga ja kiidab: «See on väga tark masin. Laseb impulsi sisse, testib lihase kvaliteeti ja määrab spetsiaalprogrammi.»

Proua kinnitab, et tunneb sõrmedes surinat. Kolts annab pisikese aparaadi patsiendile koju kaasa, et ta saaks oma närve ja lihaseid ise innustada.

Veel on saalis mitmesuguseid palle ja asju, millele ei oskagi nime anda.

«Mingit imet me siin ei tee, ainult kõvasti tööd, mille taga on teadusuuring ja kogemus,» kinnitas Kolts.

Kõik on viimase peal, elu lippab sirgeis roopais. Tervis on laitmatu, haridustee kulgeb ülesmäge, sõprade seltsis kaob lõbusalt vaba aeg, harrastused lisavad elule vürtsi. Pruut lausub kauneid sõnu. Unistused ootavad täitumist. Ja ühe hetkega on kõik läinud. Üks vale otsus, üks mõtlematu liigutus. Või lihtsalt saatuse kuri vingerpuss.

Pikad kuud haigevoodis, lähedaste mure, ratastool. Unistused purunevad kildudeks. Koolitee jääb pooleli, sõbrad kipuvad kaduma ja kõik pruudidki ei jaksa paranemist oodata.

Täna räägime neljast noorukist, kes autoõnnetuses raskelt viga saanud. Mis hetkega kaotatud, tuleb nüüd aastatega natukesehaaval tagasi võita.

On õnn, et need noormehed sattusid Ivo Koltsi suguse mehe juurde. Tuleb kiita kindlustusfirmasid, kes nende pikaajalist taastusravi toetavad, sest haigekassa rahastatav taastusravi jõuab vähem kui viiendikuni neist, kel see edasises elus hädatarvilik.

Vaid pooled abivajajaist saavad ravi õigeaegselt. Neli viiendikku võivad taastusravist vaid unistada. Samal ajal saavad taastusravi sageli need, kes seda hetkel üldse ei vaja. Nii väitis riigikontroll vähem kui aasta tagasi tehtud auditis.

Haigekassa on nõus, et vajadus taastusravi järele on oluliselt suurem, kui eelarves selletarvis raha on, ning peab vajalikuks ambulatoorse taastusravi võimaluste laiendamist ja teatud juhtudel omaosaluse kehtestamist.

Taastusravi võib olla kui tahes hea, täielikku paranemist see ei taga. Endist elu täielikult tagasi ei saa, kuigi lootus jääb. Ehk tasuks enne rooli istumist või ka teel olles pisut mõelda, et mitte anda saatusele võimalust kurjaks teoks. Nende ratastoolinoormeeste lood peaksid ju mõtlema panema. (PM)

----------------------------------------------------------------------------------------

Kaspari lugu
Süüdlane jäi selgitamata

Kuna politsei ei suutnud 2001. aasta 7. aprillil juhtunud liiklusõnnetuse süüdlast tuvastada, polnud raskelt viga saanud Kaspar Mägil alust kindlustusest hüvitist saada.

Järva politsei ei suutnud tollal kindlaks teha, kes õnnetusse sattunud auto roolis istus, ning lõpetas kriminaalasja kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Pärnu–Rakvere maantee 85,9. kilomeetril juhtunud õnnetuses kaotas auto järsus kurvis juhitavuse ja paiskus üle katuse. Kaks noormeest lendasid autost välja ja lamasid teadvusetult, üks auto ees, teine taga.

Tunnistajate ütluste kohaselt oli veel neli kilomeetrit varem rooli taga purjus M.U. ja Kaspar polnud kunagi varem seda autot juhtinud, kuid politsei ei saanud välistada, et õnnetuse hetkel juhtis autot siiski samuti purjus Kaspar. M.U. ei mäletanud sündmusest midagi ja Kaspar oli pool aastat koomas. Täiendavaid tõendeid polnud võimalik koguda.

Autol oli liikluskindlustus Sampo Kindlustusest. Paraku aga oli tollase seaduse kohaselt vaja välja selgitada õnnetuse põhjustaja, ilma selleta polnud ohvril õigust hüvitist taotleda.

Ivo Kolts vaatas Kaspari üle ja imestas, miks noormees üldse ratastoolis on. «Ta peaks juba ammu vähemalt karkudega kõndima, aga kuus aastat pole temaga tõsiselt tegeldud,» märkis doktor. Kolts võttis Kaspari oma taastusravirühma ning on lootust, et selle maksavad esialgu kinni haigekassa ja sotsiaalhoolekanne.

Edaspidi saavad Kaspari treeninguid toetada lähedased, aga tal endal peab kõva tahtmine olema ratastoolist välja saada. «Kevadeks on ta hoopis teine poiss,» lubas Kolts. (PM)

----------------------------------------------------------------------------------------

Risko lugu
Ei taha teiste kulul elada

«Aitäh, Ivo! Ma veel ei käi, aga varsti kindlasti hakkan. See Sinu ravi oli parim.»

Niisuguse sõnumi leidis oma telefonist doktor Kolts. Sõnumi saatja oli 21-aastane Risko Tiitma, kes on läbi teinud tema taastusraviseansi.

Millal Risko autoõnnetuse tõttu ratastooli jäi, seda ta ise ei mäleta. «Vaikselt mälu taastub, aga ikka tulevad augud sisse. Vahel ei mäleta sedagi, millest alles äsja räägiti,» kahetseb noormees.

Ema Ivi teab täpselt. Jõuluõhtul kaks aastat tagasi. Risko pidutses sõpradega, kuid oli nende jaoks kaine autojuht. Koduteel vajus silm hetkeks kinni. Tuunitud BMW võttis kallakul libeduse tõttu külje ette ja raksatas teelt välja vastu puud.

Riskol amputeeriti parem jalg, vasak reie- ja sääreluu on naelastatud. Ta lamas kümme kuud haiglas. «Olen ikka Ivo Koltsile hullult tänulik. Poleks uskunud, et jalule tõusen. Nüüd liigun ratastooliga, aga saan sealt ka ise püsti ja tugiraamiga edasi,» räägib Risko.

«Risko praegune seisund on tänapäeva ortopeedia suursaavutus,» sõnab Kolts ja kiidab Risko tahet ning püüdlust. «Sellel jalgrattal töötas ta kuus tundi päevas, algul loksutas niisama edasi-tagasi, sest jalg polnud võimeline täistuuri tegema. Tegi algul veerandi, siis poole, siis kolmveerandi. Kuus tundi päevas tööd ja pool kraadi tuli liikuvust juurde,» meenutab ta. Nüüd teeb Risko harjutusi kodus, koolitee jäi tal aga pooleli.

«Tahaks edasi õppida ja tööle minna. Mulle käib närvidele, et pean siin teiste kulul elama,» ütleb Risko, kes enne õnnetust oli keevitaja nagu isagi. «Olen ka maaler olnud, seegi oli päris hea amet.»

Riskol on lootust pääseda Astangu õppe- ja rehabilitatsioonikeskusse, kus saaks kooliteed jätkata ja ka jõukohast ametit õppida. Tema taastusravi eest on maksnud QBE Eesti Kindlustus. (PM)

----------------------------------------------------------------------------------------

Sandri lugu
Kohutav pauk pani elu üle mõtlema

«Kui mul pilt jälle ette tuli, hulpisin vees, aga oma jalgu ei tundnud,» meenutab 20-aastane Sander Hüüs ligi kuue aasta tagust sündmust.

Viitna-Koljaku teel kaotas purjus juht auto üle kontrolli, see põrkas vastu puud ja paiskus Oruveski paisjärve. Tagaistmel olnud 12-aastane sõber Kristjan sai surma, tollal 14-aastane Sander vigastas selgroogu ja jäi alakehast halvatuks. Algul oli isegi ratastoolis istumine vaev.

Sander sõidab taastusravile punase Opel Astraga, tirib autost ratastooli ja vuriseb liftini. Poiss elab Tallinnas koos vanematega, aga saab üksinda hakkama ka Käsmu suvilas. Pealegi on tal tütarlaps, kes ei pea paljuks Eesti teisest nurgast võimalikult tihti Tallinna sõita.

«See pauk on pannud elu üle sügavamalt mõtlema. Maailmavaade on kõvasti avardunud, niisama mõttetult ma aega veetma ei lähe,» sõnab Sander. Siiski ei jää sõpradega pidu pidamata, Sander lihtsalt võetakse kaasa.

Tollal jäi 8. klass pooleli, nüüdseks on jäänud 12. klassist väiksed «sabad» Rocca al Mare koolis.

Kuigi arstid talle peale ratastooli mingit lootust ei andnud, on Sander visalt aastate vältel treenides jõudnud niikaugele, et võib käpuli liikuda, toe najal seista ja teeb esimesi samme käimisraamiga.

Raviseanss algab sellega, et Sander sõidab varbseina juurde, vinnab end püsti ja teeb kükke. Füsioterapeut Katrin Varang istub tema taga, abiline Leo Saar toetab kõrvalt. «Üks, kaks, kolm ... kümme,» loetleb Varang katseid. Jalad ei taha sõna kuulata, kuid Sander on visa.

«Tubli poiss!» kiidab Varang. «Kui jõuad 15 kükini, hakkad raamiga kõndima,» lubab ta.

«Olen käinud läbi kõik taastusravid, aga see on parim. See on juba nagu eluviis, mitte kohustus. Hea on teha, kui kindel siht silme ees – jalule tõusta,» kinnitab Sander. Ka Kolts tunneb edusammude üle rõõmu ja loodab, et Sander hakkab varsti ratasraamiga kõndima.

Autojuht, kes Sandri sandiks tegi, istus mõne aja vanglas. Sander on teda vahel Käsmus näinud. «Meie suhtlemine on natuke valulik, pole millestki rääkida,» tõdeb ta.

Sandri taastusravikulud on katnud QBE Eesti Kindlustus. (PM)

----------------------------------------------------------------------------------------

Taneli lugu
Pere toeta jäänuks noormees voodisse

Seda õnnetut vana-aastaõhtut 2005 mäletab isa Helmut Lindmäe hästi. Poeg Tanel hakkas oma äsja remonditud Žiguliga – ta oli selle automargi fänn – pruudile külla minema. «Ilm läks selgeks, ma veel hoiatasin, et tee muutub libedaks, ole ettevaatlik,» räägib isa.

Aga siis see juhtus, Paldiski maanteel enne Hüürut sattus auto äkitselt mustale jääle ja lendas teelt välja. Tanel sai peapõrutuse ning oli kuus kuud koomas.

23-aastane Tanel edastab oma mõtteid ja soove arvuti ning papile joonistatud tähestiku abil, sest kõnelda ta ei suuda. Näitab tähthaaval kõik sõnad ette. Ta käed kisuvad krampi («Kas robotkätt ei saa panna?» küsinud Tanel) ja ka jalad teda ei kanna.

Noormees lamas Keila haiglas, ema Endla istus öösiti ja isa nädalavahetustel ta voodi kõrval. Õde Terttu-Triin ja vend Tõnis elasid Taneli hädadele kaasa. «Ta kanti ikka täiesti maha, oli nagu luu ja nahk. Vaatasime, et nii ei saa, siia ta jääb. Viisime poisi koju ja hakkasime putitama,» sõnab Helmut.

Veel aasta tagasi toideti Tanelit sondi abil, praegu oskab ta ise neelata. «Nüüd ta on ikka inimene!» kiidab isa, kes võttis end töölt vabaks, et pojale toeks ja abiks olla. Kui varem võtsid nad kahekesi ette pikki jalgrattamatku, siis nüüd teevad hommikuti võimlemisharjutusi. «Superisa!» tõstab Tanel tunnustavalt pöidla üles, kui Helmut räägib, kuidas ta poja eest hoolitseb.

Ka Tanel alustab raviseanssi kükkidega varbseina ääres. See on talle raske, võtab mehe nohisema. Kui füsioterapeut Katrin Varang teda kaheksa küki järel kiidab, naeratab poiss rõõmsalt – edu tiivustab teda ennastki.

Seejärel asub ta riistapuu juurde, mida Varang nimetab koordinatsioonilis-dünaamiliseks rattaks. «See on tark masin, vahetab ise kätt ja jalga, sundides ajukoort töötama,» märgib Varang.

Ivo Kolts ütleb, et Tanel astub juba praegu kahe inimese vahel edasi. Kui ta veel aasta tõsiselt tööd teeks, võiks üksigi tugiraami toel kõndida. Aegapidi võib logopeedi abil taastuda ka kõne.

Taneli taastusravi on rahastanud If Eesti Kindlustus. Suurt abi sai pere ka Saue rahvalt. (PM)