Intervjuu täispikk versioon!

Teid valiti rektoriks Tartu Ülikooli (TÜ) juubeliaastal, pidustuste kulminatsioon oktoobri alguses on ukse ees. Mida tähendab juhtida 375. aastast ülikooli?

Pärast teie rektoriks saamist on hakatud palju rääkima TÜ ja Eesti Maaülikooli ühendamisest. 2002. aastal, kui kandideerisite toonase Eesti Põllumajandusülikooli (EPMÜ) rektoriks, eitasite sellist võimalust ja Maaülikooli tudengid on sellele ka praegu vastu. Kuidas ühendamise mõte on kujunenud?

Kui keskendume institutsiooni säilitamisele, siis ma arvan, meil on tõsine probleem. Ikka sisuliste asjadega tuleb tegeleda. Meil on väga palju arenguruumi ühiste õppekavade, ruumikasutuse ja teadusteemade osas. Seda on paraku tõlgendatud, et nüüd Karis hakkab ülikoole ühendama. Ei, see absoluutselt ei ole eesmärk omaette. Aga seda, et TÜ ja Maaülikooli kunagi võib-olla evolutsiooniliselt kokku sulavad, ma ei eita. Täna on ühine mõtlemine muutunud veel olulisemaks ja mitte ainult Tartu vaid kõigi Eesti ülikoolide puhul. Meil on kattuvusi ja väga palju ruumi, et kogu potentsiaali ära kasutada, sest meil on väike riik. Peame väga mõistlikult tegutsema. Kui me igaüks eri suunas tegutseme, siis ühel hetkel on tõesti probleem, et meil pole võib-olla ühtegi ülikooli.

Kõlanud on ka mõte luua ühtne Eesti ülikool, mida peaks juhitama TÜ-st kui ainsast klassikalisest ülikoolist. Milline on klassikalise TÜ kõrval Tallinna Ülikooli roll?

See sõnakasutus on ka natukene väärdunud, kuigi lehest võis tõesti lugeda et juhtija on TÜ. Ma ei tahaks üldse seda teemat väga edasi arendada sel lihtsalt põhjusel, et ta on toores. Mida mina Eesti ülikooli all mõtlen, on pigem virtuaalne ja üleskutse koostööle, mitte et midagi ühendatakse ühe mütsi alla. Mis juhtimisse puutub, siis pean silmas TÜ juhtivat rolli just tänu oma ajaloole ja sellele, et üle poole Eesti teadusest on vaieldamatult TÜ-s.

Kas Eesti ülikoolid peaksid omavahel kuidagi valdkondi jaotama?

Me oleme neid katseid läbi rektorite nõukogu teinud ja seda teemat arutanud. Ma ei usu, et turgu on võimalik ära jaotada. Ülikoolid on autonoomsed ja meil on õigus valida suundi ning valdkondi millega tegeleda. Kui näeme, et õppekavades on kattuvused , siis tuleks pigem liikuda ühiste õppekavade suunas, mida uus kõrgharidusstrateegia ju lubab. Siis jääb õppejõududel õpetamise kõrval kindlasti rohkem aega tegeleda ka teadustööga.

Kas Eesti tingimustes on siis koostöö eelistatum kui konkurents ja sellega kaasnev suurem valikuvabadus?

Eks konkurents ikka peab jääma, aga ma arvan, et terve mõistus peab ütlema, et kui kahes kohas ollakse suhteliselt nõrgad, siis järsku tuleks maha istuda ja mõelda, kas kahest nõrgast on võimalus natuke tugevam asi kokku saada.

Üliõpilaste arvu vähenemine lähiaastatel on demograafiline tõsiasi. Kuidas TÜ selles olukorras käitub?

Ma olen öelnud, et minul ei ole probleemi, kui TÜ-s õpib 5000 tudengit. Tähtis on, et siin õpiksid paremad ja välja läheksid veel paremad. Lävendipõhine vastuvõtt ei ole eesmärgiga võtta rohkem vastu, vaid et me saame teatava akadeemilise võimekusega tudengikandidaadid, kes on tõenäoliselt ka rohkem motieeritud õppima. Kõige suurem kahju, mis saab olla, on, et siia tulevad sageli väga kõrge lävendiga ja motiveeritud tudengid ja meil ei jätku õppejõududel aega nendega tegelda. Aga kui neid on natukene rohkem, siis tunnistagem ausalt: ega väljalangevus ei ole ka sugugi väike. Peaasi et targad alles jäävad.

Kuidas tugevdada massiülikoolis tudengi sidet oma ülikooli, õppejõu ja kursusega?

See ei sõltugi tõenäoliselt väga tudengite arvust. Me oleme selles, mida nimetatakse Euroopa ja kogu maailm on lahti. Noored inimesed liiguvad ja kodutunne hakkab ära kaduma. Hoida kodus nö tekitada kodutunnet on tulevikus ilmselt järjest raskem, mitte ainult kursuste raames. See on mõnes mõttes aja märk, kuigi minuvanusel on seda eriti kurb öelda, sest minu ajal olid ikka kursused ja kõike tegime ju koos.

Noorte reaal- ja loodusteaduste juurde meelitamise kontekstis olete rääkinud kõigile tulevikuks võrdseid võimalusi loova haridussüsteemi vajalikkusest. Milline see peaks olema ja kas võrdsus on üldse võimalik?

Võrdsus on see, et võrdselt võimekatel oleks võrdsed võimalused. Me teame, et teatavates Eesti piirkondades on väga raske nö riigieelarvelistele kohtadele sisse saada, kuna lihtsalt ollakse sündinud vales kohas. Õpetaja ei pruugi olla nii hea, et ta viiks õpilased tasemele, et nad riigieksamitulemustega sisse saaksid. Õppetoetustest peaks olema suunatud nendele, kes tõesti toetust vajavad. Teien võimalus on luua erialadele, mida oluliseks peetakse, teatav stipendiumite süsteem. Riigieelraveliste kohtade arvu suurendamine iseenesest lõpetajaid väga palju juurde ei tee. Peab olema motivatsioon õppida ja pärast ka sellel erialal tööle minna.

On tehtud uuringuid, et kõrgharidusega inimene on tööjõuturul edukam, aga tihti tänu sellele, et on haridust juurde saanud ega pruugi töötada üldse selles valdkonnas, mida õppinud on ja see pole üldsegi halb, sest tähtis on elus hakkama saada.

Milline on kõrgkooli kui sellise tulevik?

Kui me Eesti kontekstis räägime, siis ülikoolid ja kõrgkooliud peavad natukene pingutama, sest nende kõrvale on ju tekkinud väga palju teisi institutsoone, kes haridust annavad. Ma ei räägi nende kvaliteeedist aga turul on nad olemas. Töökohtadel õpetatakse juba inimesi välja. Ülikoolid peavad väga hoolega jälgima, mis toimub väljaspool ülikoolimaastikku. Eks ta kirjumaks läheb ja mõnes mõttes läheb ka haridus hägusamaks. Saadaksegi tükike siit ja tükike sealt. Omaaegne ülikoolimudel hakkab teistsuguseks muutuma ja me peame selleks valmis olema. See tähendabki, et ülikoolid peavad paindlikud olema selle suhtes, mis ümberringi toimub.

Milline on TÜ tulevik?

Sama asi, et ülikool oleks rohekm avatud nii uutele inimestele kui mõtetele ja üliõpilase suhtes paindlik. Reeglid peavad olema, aga nende sees tunnevad nii teadlane, õppejõud kui üliõpilane ennast vabana. Avatus tähendab ka rahvusvahelist avatust, aga tasakaal rahvusülikooli ja rahvusvahelise ülikooli vahel peab paigas olema. TÜ missioon on emakeelne kõrgharidus ja ma ei kujuta ette, et kõik läheks uue lingua franca ehk inglise keele peale. Me peame teadma, kus me tugevad oleme, aga ka ülejäänut peame hoidma tasemel, mis oleks üle keskmise. Vastasel juhul kui tippudega midagi valesti läheb, siis ei ole altpoolt enam midagi võtta, kuna me oleme nad põhja lasknud.