Ajakirjanikuna tajun iga päev, et inimesed on suures segaduses. Kolm-neli viimast aastat on elu läinud kiiresti ülesmäge, majandus ja palgad kasvanud. Ühtäkki on aga meie edulugu läbi saanud ja keegi ei tea, mida tulevik toob. Räägitakse ebamäärasest maandumisest, mida teie prognoosite?

Kümme aastat tagasi enne börsikriisi rääkisid pankurid, et börsil on hinnad nagu natuke paigast ära. Pankurid armastasid öelda, et pehme langemine tuleb, aga see tuleb 1998. aastal. Ma ise kordasin toona sama juttu: me uskusime seda, kuna meeldis uskuda.

Kinnisvarainimesed räägivad ja rahustavad rahvast praegu täpselt samamoodi. Kinnisvarahindades on väga palju õhku sees. Tallinnas võiks paljukordse paneelmaja ehitushind koos ehitaja normaalse marginaaliga jämedates joontes olla 15 000 – 18 000  krooni ruutmeeter. Maa ja muud kulud juurde ning 21 000 – 25 000 krooni ruutmeeter võiks kujuneda müügihinnaks. Praegu aga küsitakse veel 35 000 krooni ruutmeetri eest.

Kui suureks kinnisvarahindade kukkumine kujuneb?

Usun, et jämedates joontes on kinnisvarahindadel kukkumisruumi tubli 30 protsenti, aga ajutine läbivajumine võib olla suuremgi.

Kinnisvarahindades on õhku nii palju, et sellest õhu vilinal väljalaskmine lõpeb pauguga. Lisaks on otsas odava laenuraha aeg. Peale selle valmib kogu aeg uusi ehitisi, sest arendajad on püüdnud võtta viimast.

Vanalinn on koht, kus suurt kukkumist oodata ei ole, aga mujal tuleb kukkumine igal juhul. Ei ole mõtet rääkida, et merevaatega mitmekorruselises paneelmajas kusagil äärelinnas jääb hind püsima 35 000 krooni juurde ruutmeetri eest.

See ei jää püsima põhjusel, et põllupealsed rajoonid tahavad müümist ja need müüakse tõenäoliselt hinnaga alla 10 000 krooni ruutmeetri eest. Kui inimesel on valida, kuhu minna, siis läheb ta põllu peale, sest seal võib ka paar aastat elada. Lähema poole aasta jooksul tunnevad kinnisvaraarendajad end väga halvasti.

Samas on kinnisvarahinnad paari viimase aastaga kasvanud kolm korda, kohati rohkemgi. Isegi pärast 30-protsendilist kukkumist on tõus kokkuvõttes ikkagi väga suur. Millega siis ikkagi tegemist on – hindade korrigeerimise või tõsise kriisiga?

Kriisi, tõsise kriisiga. Arendajad on sunnitud müües oma kavandatud tulust loobuma. Kriis on see kas või sellepärast, et tuhanded inimesed on ostnud korteri, mille hind kõvasti langeb. See on inimestele tõeline hoop, sest nad on end 20–30 aastaks pannud laenuikkesse, ja kortereid, mille nemad ostsid kolme miljoniga, müüakse nüüd kahe miljoniga.

Eesti kinnisvara probleem on õiglane hind. 3000–4000 inimest on mõne aastaga saanud väga jõukaks, samas on sajad tuhanded inimesed aastakümneteks määratud hirmsasse laenuorjusesse. 2000 eurot ruutmeetri eest ei ole õiglane hind, kui arvestada meie elatustaset. Korteri ruutmeetri hind ei saa olla kolm keskmist palka.

Me oleme tõsise kriisi lävel – inimesed kaotavad raha või oma elamise, kümned tuhanded neist saavad tõsise moraalse löögi, sest on laenuraha eest ostnud ülemäära kalli korteri või maja.

Eesti majanduse suurim väljakutse lasub praegu eksportivatel ettevõtetel, kes peaks välismaalt uhkelt laenatud raha tagasi teenima. Samas on nii kiire palgatõus kui ka muude kulutuste kasv nende elu üsna keeruliseks muutnud.

Töötasu kasvutempo on olnud viimastel aastatel natuke liiga kiire. Inimesele võib tunduda elu ilus, sest poodi saab minna aina paksema rahakotiga. Kuigi ostujõud ei kasva nii kiiresti kui palgad, sest ka kaupmees tahab oma osa ja kaupluse töötajatele peab palka maksma.

Tegelikult on olukord nutune, sest ettevõtted ei suuda palgakasvule ja muude kulude kallinemisele küllalt kiiresti reageerida. Eksportivad ettevõtted on end sidunud pikaajaliste lepingutega ja partneritele ei saa üleöö öelda: me tahame kõrgemat hinda, sest töölised küsivad palka juurde.

Mõistlikus palgakasvu tempos ei saa ju kokku leppida. Töötajad tahaksid võimalikult rohkem saada ja tööandjad võimalikult vähe maksta.

Meil on kujunenud nii, et Eesti Panga targad poisid laiutavad käsi ja ütlevad: neist ei sõltu midagi. Riigijuhid omakorda ütlevad: meil on niivõrd vaba riik, et me ei saa majanduselu juhtimiseks midagi teha.

Usutavasti see päris nii ei ole. Õigel ajal ettevõetud sammud aitavad igal juhul. Väidetavasti pidurdab inflatsiooni kõige paremini teadmine, et on olemas väga hea inflatsiooni pidurdamise plaan. Tegelikult on olemas kollektiivne mõistus ja kui inflatsiooni pidurdamine on tõsise arutelu objekt, siis see hakkab inflatsiooni pidurdama.

Me ei peaks olema kinni

15 aastat tagasi kujundatud raamides. Toona ei saanud me ette kujutada tänast ilusat elu. Lisaks on praegu võimu juures vähem rumalaid inimesi, tüüri juures seisab päris palju haritud isikuid.

> Loe edasi