Lauri Rannama

Üks... Kaks... Kolm... Kolm ja pool... Need on vaikusesekundid.

«Ma ise ei tea, et mind oleks lahti lastud,» tuleb vastus.

Ei-ei, ega ma seda mõelnudki. Pidasin silmas võimalikku mantlipärijat.

Alaver elavneb: «Näen, et reaalne on kasvatada parem mantlipärija, kui ma ise olen.»

Aga kes?

«Lauri Rannama.» Ja kukub kiitma: kui Rannama, koondise füsioterapeut, oma teadustöö ära kaitseb, saab temast ilmselt esimene doktorikraadiga mees maailma suusatamise ladvikus.

Niiviisi, lihtsast telefonikõnest, sünnivadki teinekord uudised. Ent enne, kui teemat arendada, tuleb kuuldut kontrollida.

Pool nädalat hiljem saab Alaver uue telefonikõne: «Sooviksin teiega võimalikust mantlipärijast rääkida.»

«Ma ei taha neil teemadel spekuleerida,» üritab Alaver väljalastud džinni tagasi pudelisse suruda. «Võib-olla tahan ma ise veel kümme aastat töötada.»

Aga džinn ei taha enam pudelisse mahtuda.

Tuleb Rannama üles otsida. Loodetavasti on Alaver, kes lausus esimese kõne järel, et oleks imelik, kui Rannama tema valikuist lehest loeks, jõudnud vahepeal noore kolleegi asjaga kurssi viia.

Mantlipärija-jutt ei tule 27-aastasele endisele maadlejale Rannamale üllatusena. Jah, Alaver on selle kohta korduvalt fraase lendu lasknud, möönab ta. Aga: «See on minu arvates naljaga pooleks öeldud.»

Rannama tõukab esile hoopis Jaak Mae. «Maest saaks hea treener,» väidab ta. «Tal on selleks isikuomadusi, tal on kirg suusatamise vastu, tahe koguda infot ja kogemusi ja neid edasi anda.»

Mae aga tõmbab enda kandidatuuri maha. «Praegu ma suure tõenäosusega treeneriks ei hakkaks,» avaldab ta. Miks? Sest ei küüniks enda arvates Alaveri tasemeni ja kahtleb treeneritöö majanduslikus kasulikkuses.

Siis Andrus Veerpalu? Alaver tunnistab, et Veerpalu pole lihtne treeneriametiks motiveerida, liiati ei suuda ta inimestele halvasti öelda.

Jääb veel noori juhendav Jaanus Teppan, aga tema kohta ütleb Alaver vaid kaks kiretut sõna – tubli treener – ja lisab, et senise tegevusega pole ta Eesti järelkasvu maailma tipule piisavalt lähedale viinud. On veel juunioride treener Margus Uibo, kuid temal pole selliseid kogemusi, nagu on Mael, Veerpalul ja Teppanil.

Mis siin pikalt arutada. Alaver ju ütles selgelt ühe nime: Rannama.

Kes ta selline on?

Alaver iseloomustab: «Ääretu pühendumine eesmärkide saavutamisele. Eesmärk on saada iga päev paremaks. Ja ta on ka saanud.»

Mitte ühestki tulevasest võimalikust peatreenerist ei räägi Alaver nii jõulise positiivsusega. Kutsub Rannamat Professoriks ja Doktoriks.

Rannama, heleda pea, prillide ja vaevalt keskmise kasvuga, on oma isiku ja edusammude eksponeerimisel sama tagasihoidlik nagu Alavergi. Pärit Saaremaalt, proovis ta astuda Tartu Ülikooli majandust õppima, kuid pidi leppima teise eelistuse, kehakultuuriga. Kreeka-rooma maadlejana tuli korra Tartu meistriks, kuid bakalaureuseõppe lõpus mõistis, et rohkemat ta võimed spordis ei luba, ning pühendus teadmistejahile. Astus magistrantuuri ning pärast selle läbimist doktorantuuri, kuid mitte kehakultuuri-, vaid arstiteaduskonda.

Juba ülikooli algaastail füsioterapeudiks õppides hakkas ta massaažiga lisa teenima. Soovitajaks ema, kes oli saanud poja käte head tööd tunda oma õlgadel ja seljal. Pärast MM-võistlusi Lahtis 2001 vajas suusakoondis suveks uut massööri, sest seni lihaseid mudinud soomlanna ajas hinna liiga kõrgele.

Mae sattus sõbra juhatamisel Rannama käe alla. Meeldis. Sest uuel mehel jagus kätes jõudu, hinges huvi ja peas otsinguvaimu. Mae rääkis temast Alaverile. Alaver võttis Ranna-maga ühendust, uuris, mida ta suudab ja oskab, mida suusatamisest arvab ja mis hinda küsib. Lõid käed.

Sügisel pidas suusakoondis koosoleku, üheks teemaks Rannamaga lepingu pikendamine. Kõik olid poolt.

Mae peab ennast tänini Rannama aktsiate kontrollpaki omanikuks.

Tänu pidevale enesearendamisele on Rannama läinud aastatega järjest paremaks. Koguni nii heaks, et õpetab Eestis juba teisigi mas-sööre.

Aga suusakoondises on tema ülesanded võtmas samal ajal üha laiemat ampluaad. Tema kontrollib veres laktaati. Tema valmistab ette õige kontsentratsiooniga joogid. Tema vastutab stardieelsete venitusharjutuste eest. Tema saadab sportlased rajale ja võtab nad vastu. Tema tööpäevad on võistluste aegu konkurentsitult pikimad.

Laagrites, kus Alaver ja Rannama elavad ühes toas, on Noor Professor õppinud Vanalt Professorilt treeningprotsessi üksikasju. Aitab videolindil koguni meeste sõidutehnikat analüüsida. Vana kinnitab, et noor toob oma ellusuhtumisega koondisse lisaenergiat ja -entusiasmi.

Alaveri tööpõhimõtteid on olnud muuta end suusatiimis tarbetuks. Ta on seda saavutamas.

Samas on Rannama muutunud üha asendamatumaks. Kui ta oli kuu aega tagasi enne Ramsau laagrisse sõitu Tallinna lennujaama hilinemas, lausus Veerpalu: «Kui Laurit ei tule, siis ei ole mõtet laagrisse sõitagi.»

Tehes viimase katse džinni pudelisse ajada, lausub Alaver, et Rannama-suguse võimeka, tööka ja kõva enesedistsipliiniga mehe tulevikust ei saa kustutada ühtki varianti. Võib-olla saab temast erialainstituudi teadusdirektor või uurija mõnes välismaa kõrgkoolis, võib-olla ootab teda kõrge ametikoht Tartu Ülikoolis või ministeeriumis.

Kuid ega Alaver otsusta, kes tema mantli pärib. Seda otsustab suusaliidu juhatus. Juhatusel oleks mõistlik uurida ka sportlaste arvamust.

Mida arvab näiteks Mae, Rannama suuraktsionär?

«Kui tõsiselt mõelda, siis võiks Lauri olla tõsiseltvõetav kandidaat.»

Nüüd jääb asjaomastel vaid ta nõusse rääkida. Praegu, tunnistab Rannama, ei tundu eesootav vastutusekoorem just meeliülendav. Ent ta hindab Alaveri kui head ärarääkijat.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.38