Tallinna vabadusmonumendi kavandid on kunstnike seas tüli tekitanud alates kõige esimestest visanditest juba Vabadussõja päevil. Ainsat rohtu maitsetute kavandite vastu nähti üha uutes ja uutes katsetustes, kirjutab Alo Lõhmus.

Üks esimesi teadaolevaid vabadusmonumendi kavandeid pärineb Amandus Adamsonilt. Millalgi veel Vabadussõja päevil või vahetult pärast selle lõppu aastail 1919–1921 on Adamson kujundanud püramiidilaadse monumendi, mille tipus seisnuks Sarvikut alistav Kalevipoeg, selle külgedel aga kaks ratsafiguuri – Lembitu ja Laidoner.

Kivimäe järgi modelleeris Adamson need kaks ratsafiguuri tulevase vabadussamba jaoks veel enne I maailmasõja lõppu. Säilinud on ka juba 1896. aastast pärinev skulptorvahast modelleeritud «Kalevipoeg ja Vanasarvik», mis võinuks saada eeskujuks monumendi ülaosale, ning 1922. aastal loodud kipskuju «Kalevipoeg põrgu väravas» – samuti võimalik motiiv Adamsoni meeltes mõlkunud vabadusmonumendilt.

Eesti toonase esiskulptori kavandil polnud aga lootustki teostuda, sest Adamson ei olnud kunstisnoobide silmis enam moes. «1920. aastate Eesti kriitikute negatiivne retseptsioon Adamsoni selle aastakümne monumentaalloomingule on läbinisti eitav, kohati lausa provintslikult madalkeelne ja väiklane,» kirjutab Kivimäe.

Adamsoni vihased mahategijad eesotsas August Allega mõnitasid skulptorit tema tsaariaegse loomingu pärast – «Russalka», «Uputatud laevade monument» Sevastoopolis ning mitmed pooleli jäänud tööd Vene impeeriumi ja Romanovite dünastia auks.

Alle ilkus Adamsoni üle ajakirjas Odamees: «…selgub, et akadeemik Adamson üle poole eluaegu truualamlikult endist Vene keisrikoda on orjanud (inde nomen academicus!), tosinate kaupa ääretul Sarmaatia lagendikul igasugu Vankasid püstitanud Neeva kallastest – kuni Ararati mägedeni.

Suur Vene revolutsioon on nii mõne suuremagi suuruse kui akadeemik Adamson kukutanud, kes oma viimase teosega – Romanovite 300-aastase türannia mälestussammas – revolutsiooni tõttu äriliselt sisse kukkunud, kas peab väike Eesti rahvas igale kannatada saanud Vene keisrikoja pajatsile valuraha maksma?!»

Esimene avalik kavandikonkuss korraldati vabadusmonumendile alles 1931. aastal. Žürii sõelale jäänud viiest tööst tunnistati parimaks, kuid ikkagi ainult II koha vääriliseks arhitektide Elmar Lohki ja Edgar Kuusiku kavand «Pro Patria».

Žürii, kuhu kindral Johan Laidoneri ja inseneriharidusega linnapea Anton Uessoni kõrval kuulusid ka arhitekt Eugen Habermann, kunstnik Kalmus ja kunstiteadlane Hanno Kompus, tunnustas «Pro Patria» suurejoonelisust: Harjumäe ingeri kantsi tugimüürile toetuv kompleks kätkes endas auväravat, kaarkodasid, varjuga kroonitud sammast jms.

Samba lähedusse saanuks rajada Vabadussõja muuseumi. Kuid teostuskõlblikuks žürii seda tööd ei pidanud, nagu ka ühtegi teist kavandit, mistõttu esimene auhind jäi välja andmata.

1932. aastal kerkis esile kaks uut kavandit, mis põhjustasid ägedat vaidlust kummagi leeri toetajate vahel. Esimese töö autoriks olid taas arhitektid Lohk ja Kuusik, ent nende uuel kavandil polnud vähimatki ühist «Pro Patriaga». Nüüdse visandi kohaselt asunuks 35 meetri kõrgune ristkülikukujuline teravatipuline obelisk Vabaduse platsil. Seda ümbritsenuks madal mõneastmeline sokkel, mille neljas nurgas seisnuks naisfiguurid.

Autorid tutvustasid oma teost nõnda: «Endastmõistetavalt, lihtsalt, saleda sambana teiste kuubiliste vormide hulgas esinedes, peaks ta pilku vahest ülespoole kiskuma – äripäeva elust kõrgemale.»

Selle tööga konkureeris aga verinoore arhitekti Karl Lüüsi kavand, mis tegelikult oli tehnikumi diplomitöö. Lüüsi kavand paigutas monumendi taas Harjumäele ning tema poolehoidjate sõnul oli see «grandioosseim ja monumentaalseim vabadusemonumendi kavand, mida meil seni koostatud».

See hinnang vastas kahtlemata tõele. Lüüsi 65 meetri kõrgune sammas seisnuks 11 kiviplokil, sümboliseerimaks 11 maakonda. Iga plokk kandnuks oma maakonna vappi ning mõne muinaskangelase kujutist, samuti tahvleid olulisemate Eesti ühiskonnategelaste nimedega või koguni nende büste.

Sambaalusele plokile olnuks graveeritud Eesti riigivapp ühes iseseisvuse manifesti tekstiga. Tahvlitel seisnuks stseenid Vabadussõja käigust. Samba tipus kõrgunuks kolmest inimesest koosnev figuurigrupp, kes hoiab kõrgel võidupärga. Sammast oleks valgustatud öösiti, otse monumendi kõrval paiknenuks aga Vabadussõja muuseum, kus väljas kõigi sõjas hukkunute diapositiivid, Sõjakoja ja Rahukoja nimelised ekspositsioonid, Vabadussõja juhtide austamise ruum, raskerelvade näitus jne.

Lüüsi kavandi pooldajad toonitasid samba suursugusust ning kõrgust – see paistnuks kätte nii Lasnamäele, Kadriorgu kui ka merele. Kavandi fanaatiline toetaja kriitik Jaan Pert kirjutas 1933. aastal välja antud albumis «Vabadusmonument I»: «Kujutagem seda pilti – valge, linna üle ulatuva samba otsas paistavad kaugele merele ja maale inimkujud, haaranud säravast päikesest helkivast ringist! Kas ei tuleta see meelde Ateena Akropolist. Pallas-Ateena kuldset kübarat, mis meremeestele oli isegi majakaks?» Konkureeriva töö tembeldas ta möödaminnes «bulvarimonumendiks», mille mõju piirduks ainult Vabaduse platsiga.

Majorist arhitekt Johann Ostrat oli sääraste liialduste suhtes üsna kriitiline. Kõigepealt laitis ta Lüüsi monumendi asetamist Harjumäele: kindla alusmüüri rajamine eeldaks kogu mäe läbikaevamist, mistõttu samba enda ehitamiseks jääks järele üpris vähe raha. Kuid nii või teisiti ei trumpaks ükski sammas üle Tallinna silueti rohkeid püstjooni, näiteks Oleviste kirikut. Ostrat märkis teravalt, et muistse Kreeka õitsenguaja ehitised olid suhteliselt väikesed. Alles kultuuri allakäik tõi kaasa hiigelhoonete püstitamise.

«Kas ei näita esijoones monumendi dimensioonilise külje rõhutamise püüd ka meie ebakultuursust. Mitte mõõdud, vaid nõue monumendi kunstilise väärtuse järele, mis igavene, peab monumendi ehitamisel esikohale asetatama,» rõhutas Ostrat, kelle sõnul peab monument rääkima mitte ainult Vabadussõjast, vaid ka monumendi loojate põlvkonna maailmavaatest ja tõekspidamistest. Seda suudab aga ainult nüüdisaegses kunstikeeles loodud teos.

«Ja kui siis monumendil ka kunstiline väärtus puudub ning tema käesoleva juhu kohast arhitektoonilist ideed ei väljenda, mis näiteks kas vägevust ehk monumentaalsust kujutada võiks, siis oleme küll monumendi püstitanud, kuid mitte sedavõrt Vabadussõja mälestuseks, kui eneste vaimlisele pankrotile ja ebakultuursusele,» hoiatas Ostrat.

Seevastu Lohki ja Kuusiku maitsekat tööd hindas Ostrat võrreldavaks toona Riias ehitamisel oleva Läti vabadussambaga. Sama meelt oli kunstiteadlane Hanno Kompus, kes kirjutas: «Selles sirges, saledas ülessööstus on midagi käskivat, kaasakiskuvat, midagi sundivat; on midagi tõkestamatut, vabaduslikku, isandameelset. Ta žest on kui ülesssirutatud sõrme žest: memento! – mäleta! Pea meeles ja ole valmis!»

Läti monumendi ilust olid Eesti asjatundjad üksmeelses vaimustuses juba pelgalt kavandite nägemisel. Ka Soome vabadusmonument – 1931. aastal valminud imposantne parlamendihoone Helsingis – sundis eestlasi sambateoga kiirustama. 1933. aastal tunnistas sambategu korraldanud Vabadussõja Mälestamise Komitee Lohki ja Kuusiku töö vastuvõetavaks, kuid muutis juba 1934. aastal oma meelt.

Autoritaarse riigipöörde järel võttis riigivõim ka vabadusmonumendi loomise juhtimise enda kätte. 1937. aasta veebruaris avalikustatud järjekordse konkursi võitsid arhitektid Alar Kotli ja Ernst Kesa, kelle kavandi järgi oleks kogu plats ümber kujundatud suletud väljakuks: Jaani kiriku asemele kerkinuks hiiglaslik valitsushoone, mille ees kõrge samba otsas seisnuks ratsamonument. 1938. aastal pani parlament paika selle monumendi valmimise tähtaja: vabariigi 25. aastapäev 1943. aastal.

Rohkem ei saanud vabadusmonumendi üle enam keegi vaielda. 1940. aasta augustis suunas Vabadusristi kavaler Johannes Vares-Barbarus monumendi rajamiseks kogutud

569 000 krooni Töötava Rahva Kultuurihoone rajamiseks, et sel viisil tähistada Eesti NSV loomist.

See maja valmis Sakala tänaval 1947. aastal ning tänapäeval asub hoones kaitseministeerium, mille eestvedamisel on praegu teoksil vabadusmonumendi püstitamise järjekordne katse.