Kõmaki! sõitsid kaks autot kokku. Kiirus oli mõlemal suur; räägiti, et sada nelikümmend või sinnakanti. Mõlema auto vasakpoolsed rattad katkestasid teed poolitava pideva valge joone. Mõlemad autod paiskusid teelt välja. Maantee oli täis kilde, väändunud juppe, õli, verd. Mõlemad autod muutusid armetuiks vrakkideks. Ühes autos istunud mees, naine ning kaks last said surma. Ühe lapse pea jäi kadunuks. Teises autos viibinud kaasreisija aga moondus tundmatuseni. Temast jäid järele tükid. Tema liha, luid, närve, ajuollust, tema ilusa naha räbalaid olid täis mitte ainult maantee ja kraav. Võiks öelda, et ta pihustus, suur osa tema verest muutus musttuhandeks pisikeseks piisaks, mille tuul metsa kandis. Autojuht jäi aga imekombel terveks. Mõned luumurrud, sinikad, vermed, ei midagi tõsisemat. Oli üldse raske ette kujutada, kuidas sellistest rusudest sai väljuda peaaegu terve inimene. Alguses arvas Roi, et ta pea on lõhki, kuna otsaesine oli verine. Läks aega, enne kui ta sai aru, et see on Aive veri. Aivet ei õnnestunud tal leida, ta nägi imepisikesi tükke Aivest, kuid Aivet ennast enam polnud. Roi vajus öökides kummargile. Samal õhtul tahtis Õudusleht temalt intervjuud, kuna see oli tema kümnes liiklusõnnetus kahe aasta sees. Mõne kuu eest oli Roi hoobelnud, et ta on siinmail üks väheseid, kes oskab lahedaid avariisid teha. Tal oli mitu sponsorit, kes tema eest trahve maksid. Õudusleht nimetas teda maanteede kauboiks. Ta ise ütles, et on Kau-Roi, kelle hobuseks on hobujõud. Jama oli aga selles, et seda õnnetust polnud ta soovinud. Ta uskus viimse hetkeni, et vastukihutav masin tõmbub oma sõidusuunda tagasi, taganeb valgelt joonelt, taandub. Õudusleht kirjutas, et avariisse sattunud perekonnas oli probleeme, autot juhtinud mehel olnud suur pangavõlg, kaks ja pool miljonit, ning mured töö juures, kuna firma kannatas juba kolmandat aastat suure kahjumi käes. Õuduslehe intervjuust Roi keeldus. Ta oli veendunud, et pole avariis süüdi. See hull vanamees, ma nägin teda juba kaugelt, kihutas keset teed, rääkis Roi oma sõpradele. On ju teada, et minu teel ei sõida keegi keset teed, täiesti haige vanamees, ma ei tea, kes talle juhiloa välja kirjutas, selliselt raisalt tuleks luba elu lõpuni ära võtta, ägestus ta. Hea, et on surnud, raisk, ei saa enam midagi korraldada, kostis üks Roi sõber. Selge ju, vastas Roi, selge ju, kujuta ette, tema pärast suri terve ta perekond, mõrtsukas, raisk. Ning Roi silmast veeres pisarake, kuum ja väike nagu viimane veetilk kõrbes. Kalle ei tundnud tükk aega midagi. Kõik suuremad lehed avaldasid uudiseid sellest, et kunagise menusaate «Kirik või tapamaja» üks tuntumaid osavõtjaid sai liiklusõnnetuses surma. Õuduslehe lööp hüüatas: «Tapamaja-Aive surnud!» Miks ainult tapamaja, oli esimene Kalle mõte, oli ju kirik ja tapamaja, mitte ainult tapamaja. Siis korraga mõistis ta, et ei tea Aive perekonnanimegi. Tüdruk, kellesse ta oli päästmatult armunud; jah, alles selle uudise ees avanes Kallele ta tunne nagu kogu maailma poolitav lõhe; pragu, mis rebeneb üha suuremaks ja suuremaks, kuni see laiub juba kuristikuna, Kalle aga jääb seisma kuristiku servale ning kõik, mida ta Aivest teab, kukub kuristiku nähtamatusse kurku. Siis hakkas ta mõtlema Roist. See kestis terve suve ja sügise. Miks läks Aive Roi autosse, kuidas Roi ta sinna üleüldse meelitas, mida ta tahtis Aivele näidata? Tahtis ta teda hirmutada, tahtis midagi välja pressida? Kalle mõistis, et ta pole kunagi kedagi löönud, igatahes mitte rusikaga ja näkku, ning ka tema nägu on jäänud võõrast rusikast puutumata. Kümneaastasena ununes ta kõrtsikaklusse, kuid tema ümber lendavad toolid ja kukkuvad mehed, tema jalge ette veerenud verine kuldhammas ei puudutanud teda. Ta mõtles, kas ta oleks suuteline Roid lööma. Õhtuti sulges ta silmad ja kujutles, kuidas peksab Roi näo verepudruks ja jätab pudru päikese kätte, kus see kattub kärbestega ning vakladega. Õelalt naeru pugistades mõtles ta, et vakladega kaetud verepudru võiks olla viimane foto, mille Õudusleht Roist avaldab. Ta ei suutnud minna Aive tuhastamisele – juba hävitatu hävitamisele. Ta ei tahtnud näha Aive nutetud silmadega sugulasi, mitte ühtegi inimest, kes oleks Aivega seotud. Mida tegi Aive Roi autos? Lõpuks seisis ta Roi kodu ukse taga. Ta kuulatas. Seest kostis reibast muusikat. Ta koputas ning hakkas samal hetkel mõtlema: mida ma talle ütlen? Mis ma siin teen? Ta hakkas ümber pöörama, kuid samal hetkel avanes uks. Kalle vaatas Roid, Roi vaatas Kallet. «Jah?» küsis Roi. Õige küsimus, mõtles Kalle. «Mis on? On midagi vaja vä?» hüüatas Roi. «Ma tundsin Aivet,» partsatas Kalle. «Jah?» küsis Roi, Kallele tundus, et vaikselt, peaaegu pelglikult. «Mu nimi on… Kalle,» pomises ta, mõistes ise oma ütluse mõttetust. Nüüd oleks ülim aeg vastu lõugu anda, mõtles ta loiult. Ta mõtles vabandust paluda ning lahkuda, kuid siis ütles Roi peaaegu viisakalt: «Sina siis oledki Kalle. Astu edasi.» Järgmises osas selgub, et isegi kui inimesel on mitu probleemi ning isegi kui need probleemid puudutavad ka teisi inimesi, võib neid ilusti edasi lükata, kas või tundmatusse tulevikku. |
