Urmas Sõõrumaa (46) on mees, kes laseb noole seina peale, joonistab sellele siis ringi ümber ja tõestab niiviisi kõigile, et tabas kümnesse. Tõsi, tihtipeale tõestab ta valesid asju, aga möönab lõpuks isegi, et ehk polnud seda ikka vaja. Küsimus: kes on tema kohta nii kriitiliselt öelnud?Mõni ärikonkurent? Poliitik? Anonüümne netikommentaator? Ei üks, teine ega kolmas. Nii iseloomustab Sõõrumaad tema ise. Aga pole ime, kui nii ütleks ükskõik kes. Sest Sõõrumaa kohta kehtib kulunud ütlus: nii kehv mees ta ka ei ole, et tal ühtegi vaenlast poleks. Vaenlaste ja vastaste puudumine pole võimalik mehel, kelle kohta sai hiljuti lugeda, et tema investeerimisfirma US Invest teenis mullu 151 miljoni krooni puhaskasumit ja et firma presidendi kohal võttis ta dividendidena välja 50 miljonit krooni. Kelle kohta meedia teatas, et mõni aeg tagasi müüs ta Hispaanias maha ligi 100 miljonit krooni maksva villa. Ja kelle ettevõtmiste ning tegemiste nimekiri on nii pikk, et selle üleslugemiseks oleks siin vaja vähemalt lehekülge.
Mis on teda elus edasi viinud? «See on võib-olla Amburi tähtkuju, sest Ambur on lõputu optimist,» vastab ta. Kunagi oli populaarne Toe Tagi laul «Pankrot», kus on sõnad, et «Sõõrumaa, palun laena oma krediitkaarti, muidu orgunnima pean oma atentaati». Öeldakse, et kui oled laulu sisse pandud, siis oled lõplikult kuulsus. Kunas te enda arvates tuntuks saite? Eesti on nii väike riik, et siin on lihtne kuulsaks saada. Positiivsete tegudega vähe raske, aga negatiivsetega päris lihtne. Minust kui ettevõtte juhist hakati rääkima siis, kui asusin turvafirmat looma. Kui 400–500 esimest meest oli tööl, siis sattusin isegi ajalehtede esikülgedele, kui peaminister ütles, et erakätes olevad relvastatud üksused kujutavad endast eraarmeed. Ma nautisin seda – turunduslikus mõttes.
Mul olid siis esimesed kontaktid välisturvaettevõtete juhtidega. Nad tulid siia ja küsisid: kuidas on võimalik, et ajalehe esiküljel kirjutatakse turvafirmast? Et neil, kui on väga suur ettevõte, mainitakse majandustulemusi heal juhul kord aastas lehe lõpus. Tollal lugesin sadu tuhandeid, mida õnnestus niiviisi turunduse pealt kokku hoida.
Kas mõnikord tulevad ka sellised mõtted, et saatus on teie vastu helde olnud, sest olete ju täiesti tavalisest poisist saanud suurärimeheks? Aeg-ajalt ikka tulevad. Olen mõelnud, mis mind tagant on lükanud. Olen tahtnud kogu aeg nn kõvaks meheks saada. Väiksest peast sedasi, et tahtsin võib-olla teistest kiiremini joosta ja kõrgemale hüpata ja et muskel oleks suurem. Mu ema oli maal karjatalitaja ja karjalauta oli 2,5 km maad. Kuigi mul oli jalgratas, jooksin ikka ema jalgratta kõrval, et saada kõvemaks jooksjaks.
Nüüd on väljundid muutunud, aga eks looduslikud jõud lükkavad ikka tagant. Meie riik on nii väike, et ettevõtja üks mõõdupuu, tema teenitud rikkus, pole mind kunagi tagant ajanud. Selleks pead sündima teises keskkonnas. Pigem on mind tagant ajanud mõningane pidev rahulolematus, et seda, mida teed, tahad teha maksimaalselt korralikult. Ja kui oled rattasse sattunud, ega see lõpe enam ära selles maises elus. Nagu metsamehele kirves, on mulle mu ettevõtete majandamine – see lükkabki tagant. Kuidas end ettevõtjana leidsite? Vastutasin Palace’i hotelli turvateenuse eest. Personali motiveeriti seal sellega, et olge tublid, siis saate puhkuse ajast suvel Soome tööle. Baarmenid ja ettekandjad läksid sinna õlut valama, said oluliselt rohkem teenida. Komplekteerisin turvateenistust ja lubasin neile sama asja, aga siis öeldi, et turvameeste kohta see ei käi. Mõtlesin, et kuidas nii: ma lubasin inimestele, aga ei saagi.
Organiseerisin siis neile lihtsamat tööd: kes värvis autosid, kes majaseinu, kes tegi metsas puid. Kahe nädala kaupa käidi. Ja läksin ise ka. Tegin iga päev 16 tundi, 20 marka tund. Kui olin kaks nädalat seda teinud, oli kindlalt selge, et nüüd lähen Eestisse tagasi – tegin tollal kolme-nelja tööd korraga: töötasin eriteenistuses, kütsin ahjusid, kuskil olin spordimetoodik, vahepeal sõitsin taksot – ja hakkan ainult üht tööd tegema, ja enne tuleb soomlane mulle tööle, kui mina sinna tagasi lähen. Hakkasingi turvaäri ajama sama isuga, nagu Soomes seinu värvisin.
Rotermanni linnaosa arendamine on küllap teie kõige ambitsioonikam ettevõtmine. Aga ajad pole selleks vist kõige paremad. Mis saab? Ärimehena võiksin Viru keskuse suguseid karpe terve väljatäie püsti panna, kähku raha kokku võtta ja mõelda, mida sellega teen. Aga mind rõõmustab igasuguse tegevuse juures… mitte ainult mängu ilu, vaid ka sisemine ilu. Ettevõtjana kaotan küll hulgaliselt raha praeguse seisu tõttu, aga teiselt poolt on hea meel, et saan võimaluse veel kord mõtiskleda, mitte ülepeakaela ehitada. Mul olid valmis paljud projektid, mida oleksin juba kõvasti ehitanud, aga antud situatsioon nõuab, et need tuleb väga tasakaalukalt üle vaadata ja projekteerida, ja usun, et kindlasti saab lõpuks parema asja.
Hiljuti nägi üks mu kolleeg teid kohtumas Robin Sharmaga, kes käis Eestis koolitamas. Kes on need, kellelt olete elu jooksul püüdnud õppida, ja mida olete püüdnud neilt õppida? (Kingib ajakirjanikule ja fotograafile Sharma raamatu «Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari».) See on üks paremaid raamatuid, mida lugenud olen. Ma ei loe juhtimisõpikuid. Need on minu arvates enamjaolt rahateenimise eesmärgil tõlgitud. Kui Manhattani eliitrestorani juht kirjeldab, kuidas ta oma 15 kokka ja administraatorit tööle motiveerib, siis seda ei saa võrrelda Eesti kontekstiga.
Minu meelest ei saa ärimeheks õppida. Selleks peab sündima. Kui mul üks laps õpib Lugano ülikoolis ja teised hakkavad koole lõpetama ning vahel küsivad nõu, mida edasi õppida, siis olen öelnud, et õpi lihtsalt finantse ja raamatupidamist. See, kas sul on ärimehe soont, antakse edasi emapiimaga, aga numbrite lugemine ja raamatupidamine tuleb suureks kasuks.
Kui õpid ärijuhtimist, mida Eestis on teinud kümned tuhanded noored, siis lõpuks ei ole sa saanud korralikku raamatupidamise haridust, ja kui loodus pole andnud administreerimise oskust, siis on see täiesti mahavisatud aeg. Teil on nii palju ärisid – kuidas te kõigil neil üldse silma peal suudate hoida? Eks heade inimeste abiga (muheleb). Igal äril on oma tegevjuht, kes tegutseb suhteliselt iseseisvalt. Mu ärimudel on selline, et püüan võimalikult hästi motiveerida tegevjuhti. Ega see hea ärijuhi leidmine lihtne ole. Ära ei väsi pidevast rahmeldamisest? Kui väsid, siis on see märk, et oled valesti käitunud. Inimene on nagu hea käsn: kui positiivsed asjad sinu ümber liiguvad, siis nendest ei pea ära väsima. Pead oskama seda mõnusalt läbi lasta. Aga kui hakkad negatiivseid asju endasse korjama, siis aeg-ajalt tunnedki, et oled väsinud.
Olete toetanud kõiki erakondi, aga mulje jääb, et kõige innukamalt Keskerakonda ja Rahvaliitu. Miks neid? Ei, see ei ole päris nii. See on mulje, mis mu arvates lähtub erakondadest: nende erakondade liidrid on olnud parasjagu sellise karismaga, et nad on endale rohkem tähelepanu tõmmanud. Edgar Savisaar on selline, et kes kunagi temaga kokku on sattunud, jääb elu lõpuni tema meheks.
Minu põhimõte on olnud toetada suuri erakondi võrdselt. Ja nii üllatav, kui see ka ei ole, siis arvan, et olin Reformierakonna suurim toetaja viimastel valimistel. Aga Reformierakonna mõni juhtivtöötaja on ka tulnud mulle rääkima, et ma toetan palju Keskerakonda. Ja kui olen öelnud, mis summaga olen toetanud Reformierakonda, siis on küsitud: kas tõesti või?
See lähtub minu iseloomust, et püüan kõigiga ühtviisi läbi saada. Olete tuntud kõva tennisemängijana, teil on isegi omanimeline turniir US Open. Mis eesmärgiga tennist mängite? Tennis meeldib mulle kui intelligentne mäng. Kui pead maha korraliku tenniselahingu, saad aru, kes vaidleb ja kes vassib ja kes petab ja kes kavaldab ja kes on allaandlik ja kõigega nõus, kes võitleb ja seisab enda eest. Tennisesse sattusin 38-aastaselt. Raimo Kägu kutsus Pirital TOPi hotelli ärimehe moodi ettevõtjad, mind ka, rääkis seal tennisest ja kõik said servida, politseiauto oli nurka pandud, mõõtis servi kiirust. Raimo võitis selle ära ja ma küsisin temalt, kui palju peaks harjutama, et sama heaks saada. Ta ütles, et ma mitte kunagi ei saa. Siis ütlesin, et viie aasta pärast teen sulle kindlasti ära. Ja nii on läinud.
Mis seal salata, teil on kergelt paha poisi imago. Tunnetate ise ka seda? Ma ei oska öelda, millest see tuleb. Võib-olla Amburi tähtkuju annab mulle teatud edevuse, aga ka otsekohesuse. Mäletan, et kui müüsin Falcki osaluse ja teenisin 17 miljonit krooni tulu, mis oli Eestis enneolematu, siis hakati arvama, et ujun rahas, ja see on natuke kujundanud imagot. Aga tean, et need, kes seda imagot kujundavad, on raudselt vähemuses. Sest ükskõik kuhu lähen, olgu spordiüritusele või jaanitulele näiteks Põlvamaal, võin ükskõik mis vanuses inimestega kokku saada ja tunnen, et mu imago on raudselt positiivne, mitte negatiivne.
Kuivõrd te hoolite, mida avalikkus teist arvab? Ei saa öelda, et mul on absoluutselt ükskõik, mida arvatakse. Kunagi tehti üks küsitlus, kus oli üle 5000 neid, kes ütlesid, et olen Eesti kõige usaldusväärsem ärimees, ja 3000 leidis, et ebausaldusväärne. Ainult Edgar Savisaarel oli kokku rohkem positiivseid ja negatiivseid hääli kui mul, ja tal oli negatiivseid rohkem kui positiivseid. 15 nime oli üldse välja toodud, mina olin teisel kohal.
On teil ka olnud ebaõnnestumisi, mis lõpuks on osutunud kasulikuks õppetunniks? Eks igaühel on olnud ebaõnnestumisi. Ma ei ütle, et mul on kõik kergelt tulnud. Olen sattunud elus kunagi tegelema karatega ja see on mind viinud lähemale idamaisele filosoofiale: raskused on need, mis arendavad. Mulle raskused meeldivad. Ma ei heida meelt. Kunagi ei tea, mis milleks hea on. Kui ma tenniseväljakul jala ära nikastan, siis tajun, et mulle anti märku, et võta hoog maha. Ja kui äris miski ei lähe, siis tunnen, et võib-olla olen midagi ära unustanud, et nüüd pean end mobiliseerima. Mul ei ole kunagi sellist mõtet, et ei saa. Saab küll. Aga igakord ei tasu.
Mida peate oma elus suurimaks rumaluseks, mida on tulnud kahetseda? Mis on seljataga, ega seda muuta saa. Saame täna oma käitumist korrigeerida ja homse peale ette mõelda, aga sõna «kahetsemine» on mulle natuke võõras, sest see ei vii edasi. Mis mulle elus õnne ja edu on toonud, on kindlasti Amburi tähtkujust tulenev optimism ja tõestamisvajadus. Aga kindlasti on see mulle ka natuke muret ja ka ebaõnnestumisi toonud, sest olen aeg-ajalt tõestanud neid asju, mida poleks olnud vaja tõestada, nii isiklikus kui ka ärilises plaanis.
Kuuldavasti olete aumees, kes ka endisi naisi ja varasematest kooseludest pärit lapsi igati toetab. On see nii? Jah, iseloomust tulenevalt tahan olla õiglane, õiglane ka oma laste ja nende emade suhtes. Austan neid kõiki. Olen mitu korda abielus olnud, või vähemalt koos elanud, ja mu lapsed võivad kõik uhkusega öelda, kes on nende isa. Mitte et nad on seda lehest lugenud, vaid see isa on neile ka tegelikult isa.
Teie kaliibriga mehed tavaliselt koguvad midagi, kes hinnalisi käekelli, kes maale. Mida teie kollektsioneerite? (Kutsub kabinetis ringi vaatama.) See on Konrad Mägi üks paremaid maale, mille äsja oksjonilt ostsin. Aga see on Wiiralti maal. Ta on tuntud graafikuna, aga teinud ka 15–20 maali, ja need kaks naist on üks tema tippmaale. Siin on Aivazovski tööd. Maale on mul päris suur kogu. Kus te peamiselt elate, kas Tallinnas, Raplamaal või Hispaanias? Maksumaksjana pidi te raha minema Raplamaale, kodukanti. Jah. See on Kohila vald, olen seal sündinud ja kasvanud, mu vanematekodu on seal. Olen sinna põldude peale rajanud pargi, istutanud sinna vähemalt 16 000 – 17 000 puud, pean seal juba 15 aastat lastelaagreid. Aga muidu elate Tallinnas või Hispaanias? Hispaania on jälle ajakirjanduse kujutelm. Maksimaalselt käin seal aastas kolm nädalat, kaks korda nädal ja rohkem ning võib-olla veel korra paar-kolm päeva asju ajamas. Vähemalt pool aega elan väljaspool Tallinna, käin Lätis, Leedus, Ukrainas, vahel Venemaal, Kesk-Euroopas. Olete paljusid toetanud. Mille järgi valiku langetate, keda aidata ja keda mitte? Neid, kes abi vajavad, on palju, ja mina olen valinud lapsed. Sest lapsed on need, kes hinge soojaks teevad. Olen Pelgulinna sünnitusmaja 15 aastat toetanud. Lastega tegelemine on mulle hingelähedane ja mõnus. Vahepeal tegin igal aastal ühel suurel perel elamise korda. Need tänulikud laste silmad – seda tasub kogeda. Kas elus on ka midagi sellist, millest puudust tunnete ja mis tundub kättesaamatu? Praegusel etapil on Eestis tegutsemine minu jaoks ammendunud. Kui pead siin midagi tegema, siis see kõik on nii valulik, kedagi riivav. Ma ei taha väikseid asju teha, aga kui hakkad suuri asju tegema, oled kohe kellelgi jalus. Tahaks tundma õppida mõnda suurt turgu. Olen tõsiselt õppimas Ukraina turgu.
Mu tuttav soomlane tuli Eestisse, kui oli 50-aastane – Soomes kõik juba tehtud. Aga Eestis muutus ta 10–15 aastat nooremaks. Siin oli talle uus arenev situatsioon. Ma tahaks seda kogeda mõnel sellisel turul nagu Ukraina, kes on meist 5–10 aastat maas kohati. Tahaks kogeda neid muutusi, mis on seal lähiajal toimumas, ja natuke anonüümsemana kui siin Eestis, kus iga kord, kui midagi teed, on kohe kadestajaid ja parastajaid ning tagantkiitjaid ja muidumeelitajaid. Kõik, mis siin teed, oleks enda kordamine.
Teil on rohkem raha, kui elu jooksul ära jõuate kulutada. Olete mõelnud, mida sellega lõpuks peale hakkate? Jah, tulid paljalt ja lähed paljalt, kõik on ajutiseks kasutamiseks antud... Mis on äri eesmärk? Sinu kätte usaldatud vahendite õiglane ja usaldusväärne kasutamine. See, et ma siin istun ja sellisena sündinud olen, ei ole koolipingist ega ka lapsepõlvest, vaid loodus on selle nii sättinud. Pean minu kätte usaldatud vahenditega hästi ringi käima. Suvi on ukse ees. Mida plaanite? Eks ta õige oleks puhata. Aga kahjuks ma hästi ei oska. Iga aasta on septembri lõpus, oktoobri algul tenniseturniir Hispaanias, kui saan kümme päeva rahulikumalt võtta. IaI CV Urmas Sõõrumaa Sündinud 29. novembril Tallinnas. Lõpetanud Tartu Ülikooli baccalaureus artium 2000. Suuremad firmad: US Invest AS, G4S Baltics, AS ISS Haldus, Eesti Raudtee AS. Olnud kahe siseministri, Olari Taali ja Edgar Savisaare nõunik. Lõi 1991 turvafirma ESS, enne töötas politsei eriteenistuse juhtivinspektorina. 2004 oli ühe päeva Kroonika peatoimetaja. Prominentide ja ärimeeste tenniseklubi XO edetabelis hoiab 13. kohta. Eesti Tennise Liidu president ja Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige. Ühenduse American Society for Industrial Security liige . Lasterikkaid ja raskustesse sattunud lastega perekondi toetava heategevusfondi Dharma asutaja. Elukaaslane Kätlin Maran, kellega tal on kaks tütart. Kokku on Sõõrumaal seitse last, neist kolm poissi ja neli tüdrukut (vanim 22- ja noorim kaheaastane). Maharadža võõrustas Sõõrumaad Kui Urmas Sõõrumaa lõpetas mullu oma suurema tegevuse turvaäris, tähistas ta seda käesoleva aasta alguses Indias Rajasthani piirkonnas, kus suure üllatusena andis talle sealne maharadža piduliku õhtusöögi tema firma 30 töötajale, kes olid üle kümne aasta aidanud Sõõrumaal äri püsti panna. «Rajasthani maharadža on maailma mastaabis vähemalt Rootsi kuningaga samal tasemel,» rääkis Sõõrumaa Arterile. «Oli mõnus õhtu, tähistaevas… siis mõtled, mis sind siia tõi. Tähed juhivad sind. Ma ei plaaninud seda viis aastat ette, ma ei teadnud seda kuu aega tagasigi, et satun maharadžaga koos õhtust sööma. Saime temaga väga hea kontakti. Kui keegi sind oma magamistupp kutsub, siis pead suur sõber olema, ja tema tegi kõik oma uksed meile lahti.»
Eriti emotsionaalseks kujunes Sõõrumaa sõnul hetk, kui ta kinkis oma kaaskonnaga maharadžale Eestis valmistatud mõõga. «Vanal mehel hakkasid pisarad jooksma,» meenutas ta. Tavaliselt, kui maharadža õhtusööke korraldab, tuleb ta korraks lauda, ütleb tere ja läheb seejärel ära. «Aga ta istus meiega kaks ja pool tundi,» kinnitas Sõõrumaa.
|
