Nii nagu paljud komi mehed, on ka Pjotr Kanev tagasihoidlik ja sõnavaene. Räägib endast väga napilt. Ka sellest, et on taigas karuga silmast silma kohtunud, ei maini sõnakestki.

Komi jahimees asub Lasta küla Jahimeeste peol täpsust laskma.
Foto: Viktoria Tshugajeva / Komi Mu

«Karujahil pole ammu käinud. Aastat viis pole mul head neljajalgset sõpra-abilist,» sõnab Kanev. «Hiljuti võtsin kutsika. Arvan, et temaga saame vähemalt ühe mesikäpa kätte.»

Külarahvas teab, et Kanev ei tule metsast kunagi tühjade kätega. Eelmisel aastal sai põdra kätte. «Meie emake loodus on veel looma- ja linnurikas. Õnne pole neil, kes loodusest ei hooli, rikuvad seda ning unustavad lahkuse eest tänada. Noored ei tea jahimeeste seadustest midagi. Paljud meie poisid pole püssigi käes hoidnud,» nendib ta kahjutundega.

Kanevi enda peres kasvab tütar. On vaid kolmeaastane, kuid isa võtab teda tihtipeale jahile kaasa. Ka abikaasa Veera käib temaga jahil. Väga hea laskur, ütleb mees.

Lasta külainimesed korraldasid nelja aasta eest esmakordselt oma külas Jahimeeste peo – võistlused vastupidavuses, täpsuses, kiiruses, jõukatsumises ning meisterlikkuses. Nüüd tulevad kokku jahimehed kogu ümberkaudsest rajoonist. Sel aastal oli neid paarikümne ringis – kõige vanem 72-aastane ning noorim hiljuti esimest korda suuski näinud poisslaps. Ka Kanevi abikaasa Veera tuli meestega rammu katsuma.

«Läinud aastal oli meil rohkem osalisi,» sõnas üks jahimeeste kokkutuleku korraldajatest, riikliku põllumajanduse järelevalveinspektorina töötav Aleksei Kanev. «Rajoonivõimud rikkusid meie peo ära. Otsustasid, et see tuleb korraldada rajoonikeskuses, kuna väidetavalt saab siis rohkem inimesi sellest osa võtta.»

Lasta külarahvas polnud nõus oma pidu loovutama. Just see küla on läbi aegade parimate jahimeeste poolest kuulus olnud. Selles külas moodustati omal ajal rajooni esimene jahinduskooperatiiv.

«Tõepoolest polnud ilus pretendeerida teiste inimeste ideele,» lisas ühiskondliku liikumise Izvatas juht Valentina Anufrijeva. «Leidsime sponsorid, kuid tuli välja, et rajooniadministratsioon võttis kogu raha enda peo korraldamiseks. Kahju muidugi, kuid suutsime lühikese ajaga leida raha diplomite ja auhindade ostuks. Toitsime külalisi pudru, pirukate ja teega. Nii et hoolimata kõigist võimudepoolsetest takistustest läks meie pidu korda.

Selle aasta parima jahimehe tiitli sai Viktor Filippov. Tema on ise Lasta külast pärit ning töötab jahinduskooperatiivis brigadirina.

Lisaks oskustele hinnati võistlustel ka varustust ja välimust. Selles osas polnud võrdseid 17-aastasele Aleksei Kanevile Motšha külast. Ta nägi välja nagu tõeline komi jahimees – žürii hindas seda eripreemiaga.

Kingitusteta ei jäänud keegi. Telgid, vestid, priimused, termosed – kõik, mida on tavalisel jahimehel tarvis. Peo korraldamises osalesid kohalikud elanikud, jahi- ja kalamehed. Hiljuti ühinesid nad seltsiks, mis sai nimeks Jag Mort (Metsainimene – toim).

«Meie peaeesmärk on hoida traditsioone, kombeid, kultuuri ja meie esivanemate elukorraldust ning õpetada seda noortele,» sõnas Aleksei Kanev. «Paljud külainimesed on aru saanud, et keegi ei tee meie eest mitte midagi. Esimese peo korraldamisel kulus aega ja vaeva, et veenda jahimehi osalema. Nüüd on nad ise korraldamisel abiks.»

Nädal hiljem oli jahimehe-pidu rajoonikeskuses. See ei erinenud Lasta külas toimunust pea millegi poolest. Sama programm, samad võistlused ning isetegevuslike kollektiivide esinemised. Ainult pealtvaatajaid rohkem. Parimaks jahimeheks sai ikkagi Lasta küla mees Vassili Sajnahhov. Lasta omadest paremaid jahimehi siinkandis tõesti pole.

Ajalehes Komi Mu ilmunud artikli tõlkis vene keelest Igor Taro