Ajalehesabades ilmuvate
horoskoopide kohta tavatsetakse öelda, et kui sa endale ühest lehest sobivat
päevaennustust ei leia, siis võta järgmised lehed ette – kuskilt leiad
kindlasti ka endale sobiva tulevikulubaduse. Vahel tundub, et sama lugu on ka
statistikaga, sest sedagi on tihti võimalik väänata nii ja naa, kuidas
kellelegi parasjagu sobivam tundub.
Teisipäeval lahvatanud vaidlus
selle kohta, kas keskpanga värskelt avaldatud esimese kvartali maksebilansis
leiduvad näitajad lubavad esialgset majanduskasvu näitajat kergitada või mitte,
on järjekordne näide statistika mitmekülgsusest. Kui see on eelkõige
spetsialistide pärusmaa, siis tavainimesele on kindlasti lähem ja mõistetavam
keskmise palga ümber keerlev tants.
Kas oleks õigem arvutada
keskmist palka või mediaanpalka, on näiteks igipõline küsimus. Sama vana on
küsimus, miks saab statistikaamet keskmiseks palgaks ühe numbri, maksude
laekumist jälgiv maksuamet aga hoopis teise. Ning kelle palk tõuseb ikkagi
samas tempos keskmise palgaga?
Täna on riiklik
statistika selgelt liiga keeruline, et ka tavaline inimene seda mõistaks. Olla
võiks see aga ikkagi teistpidi, sest kellele teisele kui lihtsale kodanikule
siis ikkagi mõeldud on.
|
