Ahto Lobjakas: Siberi kolin
01.07.2008 00:01
|
| |
|
 |
Ahto Lobjakas |
|
|
|
|
Kõik, mis koliseb, ei ole tingimata ämber. President Toomas Hendrik Ilvese käiku Hantõ-Mansiiskisse saatnud helid sunnivad siiski küsima, kas poleks saanud paremini.
Presidendi väljamarss soome-ugri kongressilt pärast seda, kui Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov hakkas soomeugrilaste represseerimise asemel rääkima Eesti rahvuspoliitikast ja Dmitri Ganini mõrvast, on moraalse reaktsioonina mõistetav, poliitilisena aga mitte.
Toimus see vaid päev pärast Ilvese ajaloolist kohtumist Venemaa uue presidendi Dmitri Medvedeviga, meie riigijuht ise nimetas seda «uste avamiseks». Päev varem oli samas aset leidnud ELi–Venemaa tippkohtumine, kus Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso pressikonverentsil meeldivalt üllatava pealehakkamisega tõrjus Medvedevi süüdistusi Eesti ja Läti natsismi-lembuses, nimetades karukoopas otsesõnu «Nõukogude totalitarismi».
Pole parata, Ilves lasi end provotseerida äraleierdatud Kremli propagandaga, mille osas Eestil on Euroopa Liidu otsesõnaline tugi. Vastutasuks tahab Brüssel vaid madala profiili hoidmist – mida Eesti ei teinud.
Paslik on osundada Ilvest ennast, kui ta paari aasta eest vaagis seda, kas Arnold Rüütel peaks
osalema Moskvas Suure Isamaasõja60. aastapäeva pidustustel. «Me ei peaks provokatsioonidele alluma,» leidis Ilves toona (EPL, 12.01.2005). Ta õhutas Rüütlit minema, et Eesti ei paistaks minevikuhõngulise russofoobina, ning ärgitas õrrituskatsetele teist põske pöörama: «Mis sest, et riigiduuma raputas meie minevikuhaavale hiljaaegu propagandasoola ja kuulutas ühe mõrtsukate bande asendamise teisega Eesti «vabastamiseks».»
Protokolliliselt pikantseks teeb asja tõik, et Kossatšov duumasaadikuna ei väärinuks praeguses mängus mingil juhul presidendi küünlaid. Olukorra absurdsus on ilmne, kui me probleemi ümber pöörame: mida arvata Venemaa presidendist, kes laseks end loksutada riigikogu väliskomisjoni esimehel?
Küsimus ei ole selles, kas provokatsioon oli ettekavatsetud või mitte. Iga Moskva kingituse suhu tuleb vaadata, on loo ainuvõimalik moraal. Või Eesti oma vanasõna õpetusel: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ilvese katsumused näitavad muu hulgas, milline miiniväli oodanuks Moskvas sinna targu minemata jätnud Rüütlit.
Vahemärkusena – kogu furoori taustal jäi välispoliitiliselt peamine täiesti tähelepanuta. Nimelt ütles Ilves pärast kohtumist Medvedeviga, et Moskva huvi fookuses oli konkurentsitult piirilepe. Arvestades, et piirilepe on (poliitiliselt) seotud viisavabadusega, mida Venemaa soovib prioriteedina number üks ELilt, ei ole vaja olla raketiteadlane mõistmaks, milline hoob on Eestil potentsiaalselt pihus. Võimalust tuleb targalt kasutada, kauaks teda ei jätku.
Ka kõige leebemal juhul oli Ilvese Siberis-käik kolossaalne PR-prohmakas. Lääne agentuurid, kes hea tava kohaselt näevad igas loos kaht osapoolt ja esitavad lugusid võimalikult ökonoomselt, räägivad Eesti ja Venemaa vahelisest «kibedast tülist» ajaloo pärast. Ilvest osundatakse vaheldumisi Kossatšoviga. Selliste asjade loomuses on, et «size matters» – suurus maksab. Tahes-tahtmata jääb kõlama suurema poole sõnum, sest selle vastu on üleilmsel uudistetarbijal suurem huvi.
Suurem huvi koolutab vältimatult ka pealtnäha süütuid fakte – nii öeldakse Hantõ-Mansiiskis tehtud AP intervjuus, et Ilves andis selle «oma inglise emakeeles». Siin on muidugi kuuldav kauge ja moonutatud kaja Kossatšovi süüdistusest, et Ilves kõneles meelega inglise keeli ka soome-ugri kongressil. Aga asjaolu, et president tema kantselei sõnul Moskva poolt kavalalt haneks tõmmati, uudiskünnist ei ületa.
(Siit hargnevad tegelikult huvitavad küsimused. Miks rääkis Ilves inglise keelt kohtumisel Medvedeviga? Diplomaatiline tava näeb ette emakeele kasutamist. Kuidas oli tõlge eesti keelest olemas soome-ugri konverentsi teiste esinejate jaoks? Ivi Eenmaa näiteks rääkis eesti keeles, võis lugeda Eesti uudistevoost.)
Ainus hea PR on üheselt mõistetav PR. Seekord ei saanud toimunust «õigesti» aru ka meie eeldatavad liitlased. Ungari president Laszlo Solyom, kes ka Hantõ-Mansiiskis viibis, ütles Ungari agentuurile MTI, et tüli peegeldas «kahe riigi keerulisi suhteid». Ta lisas, et Kossatšovi sõnum erines tema arvates president Medvedevi esinemisest samal üritusel.
Avalikest suhetest ja ka presidendi reputatsioonist olulisem on aga Hantõ-Mansiiski ürituse läbiv teema, soome-ugri rahvaste tulevik. Siin jääb teravalt silma, et Eesti ametlike allikate kohaselt see teema Ilvese-Medvedevi kohtumisel eraldi ei tõstatunud.
Seevastu on raske vältida muljet teatavast avantürismist (mis jäi Kossatšovi kõrval silma ka rahvusvahelisele ajakirjandusele), millega Ilves flirtis oma kongressikõnes, rääkides Venemaa soome-ugri rahvaste iseseisvuse ideest. Sellise võimaluse vaagimine, ükskõik kui teoreetiliselt, ei ole iseenesest vale mõte – ehkki president pidanuks teadma, et see toob vältimatult Moskvaga tüli majja. Aga mõttega ääriveeri flirtimise asemel oodanuks põhimõtteselgemat käsitlust.
Selle asemel piirdus Ilves Delfi oraakli võtmes hoiatusega, et «[s]oomeugrilased võivad kogu inimkonna hulgas olla tõesti tillukesed liblikad, kuid kogu inimühiskonna asi on vaadata, et need liblikad valel ajal ja vales kohas oma tiivalööke ei teeks. Selliseid, mis võivad saada saatuslikuks liblikatest palju suurematele.»
Presidendi üsna ekslev kõne piirduski abstraktsega ning pakkus sellisena teravat kontrasti Soome ametivenna Tarja Haloneni esinemisele, mis keskendus soomeugri keelte ja kultuuride elushoidmiseks igapäevaselt vajalikule. Soome annab keelepäästeks enam kui poolteist miljonit eurot. Eesti ilmselt millegi sarnasega ei vasta, Ilves mainis vaid ELi lubatud 2,5 miljonit eurot.
Eestilt ootaks enamat. Soome-ugri hädad on ühtaegu eksistentsiaalsed ja äärmiselt praktilised – kultuuridel ja keeltel on surm silme ees. Lennart Meri võrdles neid oma 2000. aasta soomeugri kongressikõnes saartega «määratus indoeuroopa meres». Kes neid aga mandriks liidaks, kui mitte just ELi kuivale maale pääsnud hõimuvennad? |
|
|
|
|
