USA ja Venemaa presidentide kohtumisest oleks naiivne
oodata, et George Bushil õnnestub veenda tema niinimetatud head sõpra Vladimir
Putinit raketikilbi, tavarelvastusleppe või Kosovo küsimuses. Mehed lähevad täna
lihtsalt kalale ja kui veab, püüavad ehk midagi ka. Kohtumine on rõhutatult
mitteametlik – Bush räägib sõbrast Vladimirist, Putin jällegi semust
George’ist.
Küllap oleks see tõepoolest üks ilus sõprus, kui poleks tõika, et poolte
huvid on täpselt vastupidised. Bush soovib Putinit pereresidentsi meelitades
teda veenda milleski, mida Venemaa president teab niigi – et USA ei kavatse ega
saagi kümne püüdurraketiga Moskvale ennetavat tuumalööki anda. Putin kasutab
seepeale eelnevast töökogemusest õpitud värbamisvõtteid, rääkides Bushile
täpselt seda, mida too tahab kuulda ning toimetades edasi, nagu endale
kasulik.
Putini Venemaa on alati püüelnud sõbramehe poliitikat suurriikidega ajada
ning selle tunnistuseks on varasematel aastatel värvatud sõber-Schroeder,
sõber-Berlusconi ja sõber-Chirac. Objektiivne reaalsus on aga see, et
valimiseelsel Venemaal kogub järjest võimsamalt tuure loosung tuhast tõusnud
suurriigist, millel tuleb end maailmapoliitikas maksma panna pakkudes vastukaalu
imperialistlikule läänele, mille üks esindajaid on juhtumisi
sõber-Bush.
