Blaki teadmata ei toimu Fääri saartel ühtegi muusikaüritust, tema visa töö on teinud Fääridest ihaldatud esinemispaiga paljude maailma muusikute jaoks, mis omakorda on aidanud avada kohalikele noortele muusikutele uued horisondid. Tema kuulsaim bränd on veerand sajandit tagasi ellu kutsutud klassikalise ja kaasaegse muusika festival Summartónar, mis toob muusikuid kokku igast ilmakaarest. Just Blaki initsiatiiv ja energia oli väga paljus sellegi taga, et pealinna Tórs-havni haljale mäenõlvale kerkis 1983. aastal Põhjala maja, mille kontserdisaal ja tehnika teeks au igale suurlinnalegi. Ajas tagasi, elus edasi Kopenhaagenis aastaid muusika ja prantsuse keele õpetajana töötanud Blak otsis oma ellu muutust, kuigi mees rõhutab, et Fääridele tulek 1974. aastal polnud mingil juhul põgenemine oma probleemide või rahulolematuse eest. Pigem otsis Blak uusi elamusi, kogemust ja emotsioone, milleks Fääride võrratu loodus ja tugevad rahvatraditsioonid tundusid kunagisele maapoisile olevat just õige paik. Esialgu vaid aastapikkuseks kavandatud äraolek muutus sooviks alatiseks Fääridele jääda ja vajadust juured sügavalt maasse ajada. Blak naudib tänini teda toona lummanud tugevat kogukonnatunnet ja alalhoidlikkust, kuid möönab, et medalil on ka teine pool: inimesed võtavad uusi asju vastu väga ettevaatlikult. «Näiteks televisioon tuli Fääridele alles 1980. aastate algul, eks seegi räägi enda eest. Kuid see ettevaatlikkus ongi põhjuseks, miks Fääride väga eriline kultuur ja traditsioonid tänini elus on,» märgib Blak ja lisab naerdes, et sattus justkui tagasi oma lapsepõlvemaale – Kopenhaageniga võrreldes oli elu kakskümmend viis aastat kindlasti maas. Alustuseks puhus ise virtuoosselt klaverit mängiv Blak Fääridel hinge sisse nii uuele folkbändile kui ka oma südamele lähedasele jazzipundile. Kuid õpetada polnud tal algul kedagi ega kusagil – muusikakoole Fääridel polnud ja seega ka õpilasi mitte. Nüüd on muusikakoolid kõigis Fääri mõistes suuremates asulates ja aastatega on üles kasvanud energilised noored tegijad, kellest on Blakile juba abi ka suvefestivali korraldamisel. Rahvas, kel pole rahvapilli Ka Blaki enda poeg Mikael esindab sama uut ja energilist muusikute põlvkonda, mängides kogu Taanis hästi tuntud rockbändis «200%» ning on hinnatud mängupartner paljudes rahvusvahelistes koosseisudes. Kindlasti on muusikahariduse arengut Blaki sõnul mõjutanud fakt, et fäärlastel pole kunagi olnud oma rahvuspilli – aukartustäratavalt suur laulu- ja tantsupärand on põlvkonnalt teisele edasi antud vaid suuliselt ja kogemuslikul teel, seda õpitakse kogukonnas, mitte koolis. Summartónar Klassikalise ja kaasaegse muusika festival Summartónar, mille ellukutsujaks Blak 1981. aastal oli, tähistab sel suvel juba auväärset 25. sünnipäeva. Ainuüksi fakt, et ta on kohalikule muusikaelule elu sisse puhudes suutnud nihutada märkimisväärselt saareriigi geograafilisi piire, toonud Fääri publiku ette lugematul hulgal maailma klassikalise ja nüüdismuusika säravaid tegijaid, on märkimisväärne töövõit. Tõsi, Blak möönab, et tugevate rahvamuusikatraditsioonidega fäärlased võivad kohati olla üsna tõrksad uute ideedega kaasa tulema ning alustada polnud kaasaegse muusikafestivaliga sugugi lihtne. Ajapikku on publik siiski hakanud pidama nii jazzist kui ka klassikast, popist ja rockist. Ometi kestis Blaki loodud jazziklubi eluiga vaid viis aastat, sest linnavalitsus lõpetas toetamise. «Vahel on nii raske oma ideedele moraalset toetust ja raha saada, kuid ma ei saa alla anda – see pole minu festival, see on Fääride festival. Me peame jätkama, ja kui vaja, siis muudame selle vormi,» ütleb Blak väikese nukrusetooniga hääles. Ja mõistagi ta jätkab. |
