Pärast aastaid kestnud vaidlusi rahvusringhäälingu tuleviku üle otsustas valitsus üleeile põhimõtteliselt Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ühendamise kasuks. Selles pole muidugi midagi uut, sest vajadust ühineda on rõhutanud ka kõik eelmised valitsused. Nüüd sai aga viimaks selgeks, et uus meediaorganisatsioon sünnib ERi ja ETV õigusjärglasena. Ülejäänud detailides on veel selgeid erimeelsusi. Kõige rohkem küsimusi tekitanud osa uues seaduseelnõus on rahvusringhäälingu nõukogu politiseerimine – see hakkaks nimelt koosnema 12 parlamendisaadikust, mitte spetsialistidest ja poliitikutest pooleks, nagu see on aastaid olnud ning on ka praegu. Eesti Raadio programmijuht Sulev Valner on öelnud, et teda paneb liigne politiseeritus muretsema, sama on väljendanud ka teised. Sama meelt on ka praegune ringhäälingujuhatuse esimees, parteitu Andres Jõesaar. Ühelt poolt kõlavad poliitikute selgitused ringhäälingunõukogu kohta lausa veenvalt – riigikogu jagab raha ning seetõttu on loogiline, et parlamendiliikmetest nõukogu saab teha ka kõige tähtsamaid rahvusringhäälingut puudutavaid otsuseid. Lisaks peaks juhatuse juurde tulema ju spetsialistidest nõukoda, mis programmilistes ja kunstilistes küsimustes nõu annab. Teiselt poolt tekib aga küsimus, miks seda ikka vaja on. Tõepoolest, miks on rahvusringhäälingule vaja läbinisti poliitikutest koosnevat nõukogu, kui selle eesmärk ei ole meedia suukorvistamine, nagu kinnitatakse? Poliitikutest ei koosne ei ülikoolide ega näiteks kunstimuuseumi nõukogud. Milleks plaanitakse teha selline erand ringhäälingule, mille mõju avalikule arvamusele ja ühiskonnale on kahtlemata kõige laiem? Säärane politiseeritus just sellesama suukorvistamise pärat tabas näiteks Itaalia avalik-õiguslikku ringhäälingut RAI, kui peaminister Silvio Berlusconi otsustas meediaettevõttele ülevalt poolt «käpa peale» panna. Lääne-Euroopa demokraatlikud riigid seesugust poliitilist meediaettevõtlust heaks ei kiida. Põhjus on lihtne. Pole raske ette kujutada stsenaariumi, kus erinevatest parteidest pärit poliitikud on kõik ühiselt neid kritiseerinud ajakirjanike peale pahased ning selle põhjal programmilisi ja kunstilisi otsuseid langetavad. Isegi kui see oht on nii kaduvväike nagu lubatakse. |
