Mihhail Margelovi sõnul pole talle enam põhimõttelise tähtsusega see, miks Venemaa täitevvõim nii reageeris, vaid see, mida teha edasi. Foto: Peeter Langovits

Mis me nüüd teeme?

Samal teemal: Rootsi valitsus loodab piirilepete ratifitseerimist (21)

Hakkame läbi rääkima, teisiti pole võimalik. Sõdima ei hakka. Seda tean ma täpselt.

Millega siiski väike Eesti ärritas suurt Venemaad, et te nii närviliseks muutusite?

Lisaks õiguslikule küsimusele tekib Eesti ratifitseerimisseaduse puhul ka poliitilise otstarbekuse küsimus. Just poliitilisest otstarbekusest lähtudes teatas Moskva, et Eesti parlamendis vastuvõetud piirilepingute ratifitseerimisseadus säilitab ettekäände edasisteks poliitilisteks provokatsioonideks ja spekulatsioonideks.

Lisaks rikkus Vene välisministeeriumi arvates Eesti parlament [välisministeeriumide] kokkulepet, et piirilepingute ratifitseerimine jääb vabaks poliitilisest taustast.

Eesti välisministeerium ütles, et deklaratsiooni ei tule. Seda ei tulnud. Valitsus ei saa aga riigikogule ette kirjutada ratifitseerimisseaduse täpseid sõnu.

Vene täitevvõimu järsul reaktsioonil on mitu põhjust. Üks on suhtumine, et leppisime ju kokku, aga mis välja tuli... Teiseks tundub mulle, et Vene valitsus võttis endale löögi, mille muidu pidanuks võtma Vene riigiduuma, sest pärast Eesti-poolset ratifitseerimisseadust poleks piirilepingud seal kindlasti läbi läinud.

Kus siiski võib Eesti ratifitseerimisseaduses näha kohta, mis annab aluse territoriaalseteks või teisteks Venemaa-vastasteks nõudmisteks?

Selle küsimuse peab esmajoones esitama Vene välisministeeriumile.

Ja teie isiklik arvamus?

Arvan, et Venemaa järsu reaktsiooni peamine põhjus on viide Tartu rahulepingule.

Miks? 24. augustil 1991 tunnistas Vene president Boriss Jeltsin Eesti iseseisvust tuginedes meie ülemnõukogu 20. augusti otsusele omariikluse taastamisest ehk Tartu rahule.

Mulle tundub, et praegustes Venemaa poliitilistes oludes on igasugune Tartu rahu mainimine nagu punane rätik. Viimase aastakümne poleemika on tekitanud stereotüüpe, pidevaid ärritajaid. Et kui räägitakse Tartu rahulepingust, siis räägitakse territoriaalsetest nõudmistest.

Eesti tunnistab ju uut piirijoont ja lepingute ratifitseerimisseaduses ütleb riigikogu, et see «ei määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist».

Minule ei ole praegu enam põhimõttelise tähtsusega, miks Venemaa täitevvõim reageeris just nii. Tähtis on, mida teha edasi.

Kuigi Eesti ei näe põhjust alustada uusi läbirääkimisi, sest ratifitseerimisseaduses pole midagi üleliigset öeldud?

Ummik – üks riik arvab, et ütles kõik, teine arvab, et öeldi liiga palju.

Ka teie ei näidanud ratifitseerimisseaduses sõnu, mida võib tõlgendada territoriaalsete nõudmiste võimalusena!

Ütlesin – Moskva terava reaktsiooni põhjuseks on ainuüksi Tartu rahu mainimine. Aga tulgem siiski tagasi selle juurde, kuidas olukord lahendada.

Augusti lõpus loodan Pihkvas alustada seadusandjate konsultatsioone Eesti kolleegidega teie riigikogust.

Rääkisin veel [riigiduuma väliskomisjoni esimehe] Konstantin Kossatšoviga, et ilmselt peaks toimuma ka nn kolmnurga kohtumine: väliskomisjonide esindajad Eesti riigikogust, Venemaa föderatsiooninõukogust ja riigiduumast. Juurde tuleks kutsuda ka rahvusvahelise õiguse tipp-eksperte.

Sellised kohtumised võiksid aidata täitevvõimudel mõista, mis siis tegelikult toimus.

Võib-olla oli alguses liiga palju valje sõnu, mida Venemaa praegu kahetseb. Näiteks, et välisminister Lavrov võtab oma allkirja piirilepingutelt tagasi?

Piirilepingud kirjutati alla ja de facto on need olemas. Parlamenti pole see probleem veel jõudnud.

Kuid on ju selge, et Venemaa ja Eesti vahel peab piir olema, Euroopa Liidu ja Venemaa vahel peab piir olema. Tahame või ei, meil tuleb teineteisele ühtteist seletada.

Võib-olla rahuneks Vene pool pärast Eesti peaministri või valitsuse veelkordset kinnitust, et piirilepingute sõlmimine ja ratifitseerimine ei tähenda territoriaalseid või muid nõudmisi?

Võib-olla. Võib-olla on ka kahel välisministril mõtet istuda mõne rahvusvahelise kohtumise raames korraks ühe laua taha.

Kõigil vestlustel on mõte, ei saa ehitada meie vahele seina ja siis valjuhääldist teineteisele midagi hõigata või kive loopida.

Võib-olla tuleb osa sellest jutuajamisest viia Venemaa-euroliidu tasandile, aga ilma Moskva ja Tallinna normaalse dialoogita ei õnnestu meil midagi ka Brüsselis. Meil ei ole väljapääsu, peame kokku leppima.

-----------------------------------------------------

Kahe päevaga raugesid sõnad

Pihkva oblastit Vene föderatsiooninõukogus esindav Mihhail Margelov andis intervjuu Postimehele kolmapäeval Moskvas ning hoidus 20. juunil piirilepingud ratifitseerinud Eesti riigikogu süüdistavatest väljenditest.

Veel kaks päeva varem oli Margelov aga palju järsem. «Ratifitseerimise käigus Eesti parlamendisaadikud mitte lihtsalt ei muutnud lepingu teksti, vaid lisasid juurde mitu Moskva jaoks põhimõtteliselt vastuvõetamatut parandust. Selle tulemusel ongi Venemaa lepingu tagasi lükanud,» ütles Margelov siis Interfaxile.

Venemaa välispoliitikaga seotud allikad väitsid eravestluses, et piirilepingutelt oma allkirja tagasivõtmisest esmaspäeval teatanud Vene välisministeerium on hakanud nüüd kahtlema, kas väited nagu annaks Eesti-poolne lepingute ratifitseerimine võimaluse esitada Venemaale territoriaalseid ja rahalisi nõudmisi, peavad ikka vett.

Mis siis, kui tõlge oli ebatäpne? Või oli piirilepingute ratifitseerimisseaduse nüansside hindamine Moskvas liiga emotsionaalne? Nii sõnastas Vene poole kahtlusi üks nende välispoliitikaga tegelejatest. (PM)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43