Pole olemas mõõdupuud lapsele pühendatud armastuse ja hoole, kulutatud närvirakkude ja vastu saadud positiivsete emotsioonide mõõtmiseks. Kuid igaühele on selge, et lapse kasvatamine nõuab ka universaalse mõõtühiku abil mõõdetavat – raha.

Lapse kasvatamiseks vajalikku rahahulka võib mõõta mitmeti: võib koostada nimekirja asjadest, mida lapsele vaja on, selgitada nende hinnad ja liita kulud kokku. Võib teha ka nii, et lastega pered kirjutavad mingi aja jooksul üles tegelikud lastele tehtud kulutused ja summeerivad need.

Samal teemal: Küsitlus

Mõlemal meetodil on puudusi, näiteks on nende puhul raske arvesse võtta laste arvel suurenenud eluasemekulutusi (kes märgiks üles selle, et lapse toitmiseks pannakse öösel lamp põlema!). Suurimaks puuduseks on aga see, et pere majandab isemoodi ja üldistuste tegemiseks on tarvis väga palju andmeid.

Leibkonnad on erinevad

Laste kasvatamisel lisanduvaid kulutusi on võimalik hinnata ka statistikaametis kogutavate leibkonna eelarve andmete põhjal. Minu praeguse hinnangu aluseks on 2002. aasta leibkonnauuringute andmed (ligi 10 000 leibkonda, 25 000 isikut, kõik järeldused on arvutuslikult üldistatavad kogu Eesti elanikkonnale).

Kasutati põhilisi alaealiste lastega leibkonnatüüpe – need on abielu- või kooselupaar ühe või mitme lapsega ning üksikvanem ühe või mitme lapsega, võrdlusse lisati lasteta paar ja üksikisik ning arvestusest jäeti välja kõik vanaduspensionärid. Nende leibkondade andmete põhjal osutuski võimalikuks hinnata, kui suurel määral suurenesid perede kulutused laste arvel.

Nii on üksiku inimese keskmine summaarne netotulu 3625 krooni, ühe lapsega üksikvanemal 4520 krooni, kahe lapsega üksikvanemal 6810 krooni ning üle kolme lapsega üksikvanemaga peres 5536 krooni. Koos elava paari keskmine tulu on 7728 krooni, ühe lapse puhul 8321, kahe lapsega paaril 10 023, kolme lapse puhul 10 531 ning nelja ja rohkema lapsega 9253 krooni.

See näitab, et pole põhjendatud oletus, et lasteta leibkondade teenistus on suurem kui lastega peredel. Vastupidi, üldiselt sissetulekud suurenevad laste arvu suurenedes. Ilmselt on sellel kolm põhjust: osa peresid soetab (järjekordse) lapse alles siis, kui sissetulekud on suurenenud; lapse olemasolu sunnib vanemaid rohkem töötama ja suurema laste arvu korral on suurem lastetoetus ja sotsiaalabi.

Ühtlasi pidurdub leibkonna sissetulekute suurenemine juba kolmanda lapse puhul ning nelja ja enama lapsega pere kogusissetulek jääb kolmelapselise pere sissetulekule alla – nähtavasti nõuab suur pere vanematelt nii palju kodust lisatööd, et teenistus kannatab.

Et perede kulutused sõltuvad vägagi sissetulekute tasemest, jaotasime leibkonnad kaheks – nn vaesemad, esimese kuni viienda tuludetsiili pered, ning jõukamad, kes kuuluvad 6.–10. tuludetsiili. Kuna tuludetsiilid arvutatakse leibkonnaliikme netosissetuleku põhjal, võib öelda ka nii, et esimesse rühma kuuluvad need, kes saavad keskmisest väiksemat, ja teise rühma need, kes saavad keskmisest suuremat sissetulekut leibkonnaliikme kohta.

Kõik arvutused on keskmised lapse kohta, need ei sõltu lapse vanusest (kuigi on selge, et lapse vanuse suurenedes kulutused kasvavad), samuti pole siin arvesse võetud, et esimene laps on tavaliselt «kallim» kui järgmised lapsed.

Vaesed ja jõukad

Arvutustest selgus, et vaesemates leibkondades suurenevad kulutused iga lapse arvel kuus 1300 krooni võrra, jõukamates leibkondades aga 2700 krooni võrra. Selgub, et toidukulutuste osas (siia hulka on arvestatud ka kodust väljas söömine, st ka koolitoit) on vahekord 3:2, vaesemates kulub kuus 426, jõukamates 672 krooni.

Eluasemekulutuste kasv on kõigi laste puhul väga madal, see näitab, et ilmselt elavad mitte ainult vaesemad, vaid ka paljud jõukamad pered suhteliselt kitsastes elamistingimustes (78 ja 114 krooni). Kulutuste üldarvestuses on aga toidu järel teisel kohal transpordikulud. Ka vaesemates peredes kulub igal lapsel iga päev (mitte ainult koolipäevadel!) ligi 6 krooni transpordile, jõukamates peredes koguni 12 krooni.

Kõige suurem – ligi kolmekordne – erinevus jõukamate ja vaesemate leibkondade laste vahel on riiete ja jalanõude, samuti vaba aja kulutuste osas (riietele ja jalanõudele kulutavad vaesemad 106, jõukamad keskmiselt 331 krooni kuus, vaba aja kulutused vastavalt 114 ja 376 krooni).

Seevastu sidekulutused, mis mobiili- ja internetiajastu laste puhul on kulutuste järjestuses neljandal-viiendal kohal, jagunevad nagu toidukulutusedki (108 ja 169 krooni).

Leibkondade tegelikud majanduskaod laste arvel on siiski suuremad, kui need arvutused näitavad. Väga oluline kaoallikas on lapse hooldamise ajal puuduv vanema (tavaliselt ema) töötasu. Lisaks sellele pole siin arvesse võetud vanemate loobumist teatud hüvedest laste kasuks. Näiteks jõukamate perede hariduskulutused on lasteta peredes kõrgemad.

See tähendab, et lastega peredes loobuvad vanemad kulutustest enese haridusele, nad on kas õpingud lõpetanud, katkestanud või loobuvad enesetäiendusest. Et aga laste hariduskulutused on keskmiselt madalamad kui täiskasvanute omad, tulebki välja, et kulutused haridusele vähenevad seoses laste sünni, aga ka kooliminekuga!

Esitatud arvutuste põhjal saab leida, et vaesemas peres kulus ühe lapse peale 2002. aastal 12 x 1300 = 15 600 krooni, jõukamas peres aga 12 x 2700 = 32 400 krooni. Kui eeldada, et 20 aasta jooksul püsivad hinnad 2002. aasta tasemel, annaks see laste 20-aastaseks kasvatamise hinnaks vastavalt 312 000 krooni vaesemates ja 648 000 krooni jõukamates leibkondades – arvestades ainult otseselt leibkonna kulutuste suurenemist.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.52