| Jagan täielikult Robert Lepiksoni arvamust, et meie arstiabi on halvasti kättesaadav, lammutatud on nõukogudeaegne korralikult toiminud süsteem ja ainuvalitsejaks on haigekassa. Minu haiguslugu on niisugune.18. november 2005. Perearst (asendaja) määrab põskkoopapõletiku kahtluse tõttu kümnepäevase antibiootikumikuuri (Claritromycini). 24. november. Rutiinne kontroll kardioloogi juures, kes lausa ehmatab, kui kuuleb minu ravist Claritromyciniga. See olevat laia ulatusega antibiootikum, mis tapab peaaegu kõik, ka kasulikud bakterid. Kuna mul on klapirike, soovitab ta Celebrexi-kuuri. Kui kahtlen, kas see pole kahjulik ravim, sest on koksiib, arvab arst, et ei ole. EKG-s on sel päeval siiski üks ekstrasüstol, muidu rütmis. Kuuleka patsiendina võtangi määratud rohtu lisaks teistele südameravimitele. Pärast kümnepäevast Celebrexi tarvitamist tekib ootamatult hingeldamine, õhupuudus ja jalgade tursed, mida varem ei olnud. 9. detsember. Saan reedesele päevale vaatamata õnneks perearstikeskuses kohe asendusarsti vastuvõtule, kes tuvastab mul kopsuturse ja arvatava vee kogunemise südamepuudulikkuse tõttu. Arst annab kohe sissevõtmiseks diureetikumi ja soovitab jätkata kodus sama ravimiga, mida ka teen. 10. detsember. Jalad paistetavad üha enam, hingata on raskem. Õhtul helistan kiirabisse. Arst on sümpaatne ja põhjalik. Teeb EKG, paneb kanüüli, teeb süsti ja lõpuks tahab viia Ida-Tallinna keskhaiglasse, sest nemad kesklinna brigaadina viivad haigeid ainult sinna. Mina sooviksin Mustamäele, Põhja-Eesti regionaalhaiglasse, kus töötab mind raviv kardioloog, kes 2003. aasta juunis tegi haiglas põhjalikud uuringud, ka südame sondeerimise, kus selgus, et klapirikkele ja kodadevahelisele defektile lisaks tuleks panna ka 3–4 uut südame pärgarterit (šunti). Kiirabibrigaad ei nõustu Mustamäele sõitma (kas bensiinipuudusel?) ja käsib esmaspäeval tingimata võtta ühendust perearstiga, kes siis kutsuks kiirabi, kes mind Mustamäele toimetaks. See kahjuks ei õnnestu. Selgub, et regionaalhaigla sulges aasta lõpuni (kas rahapuudusel?) III kardioloogiaosakonna. Haiged paigutati II kardioloogiasse, mis oli üle koormatud, osa patsiente jäi isegi koridoridesse. Kuna arst läks puhkusele, kõlab otsus: kodus on mul parem. Pean nüüd ise hakkama saama ja ka otsuseid langetama oma talupojatarkusest, kuigi üks mu tuttav arst on arvamusel, et kopsutursega patsiendid peaksid olema ikkagi haiglaravil. Minu talupojatarkusest jääb väheseks. Iga päevaga muutub olukord halvemaks. Järjest sagedamini tekivad südame rütmihäired, krambid tursunud jalgades. Raske on hingata. Lõpuks tuleb kutsuda uuesti kiirabi. 18. detsember kell 20.30. Kiirabibrigaad jõuab kohale kiiresti, tegutseb professionaalselt. Siiski saan kõigepealt noomida, et lasin (!) rütmihäiretel tekkida ja kohe abi ei kutsunud. Brigaad näeb kaua aega vaeva, kuid rütmi taastada ei õnnestu. Pulss on väga ebaühtlane ja kohati ülikiire (170). Kodadevaheline virvendav arütmia, konstateerib arst ja otsustab mind viia haiglasse. Nii ma komberdangi trepist alla (ikkagi 5. korrus) kiirabiautosse ja olen juba nii halvas seisus, et on ükskõik, kuhu mind viiakse, peaasi et saaks abi. Keskhaigla vastuvõtuosakonda ei tunne enam äragi, nii ilus euroremont on siin tehtud. Ka teenindamine on eeskujulik. Noored mehed, arvata residendid, tegutsevad vilunult. Veenivere võtminegi minu kehvadest soontest õnnestub esimese hooga. Tualetti sõidutatakse ratastoolis. Tehakse vajalikud analüüsid, pannakse tilgutid. Valvearst on väga sümpaatne naine. Lõpuks tuleb ka kardioloog, vaatab minu kaasavõetud pabereid 2003. a juunis Mustamäe haiglas tehtud analüüside kohta ja küsib, miks ma siis ei läinud operatsioonile. Vastan, et Tallinnas sellist operatsiooni miskipärast ei tehtud ja raviarst suunas mind Tartusse. Tartu haiglasse jõudsin 16. juunil 2003. Järgmisel päeval öeldi seal mulle, et kogu kirurgiaosakond läheb kuuks ajaks remonti ja personal läheb kollektiivpuhkusele! Olin keeletu! Tallinnas ei hoiatatud mind. Miks? Kas nad ei teadnud? Kas tõesti puudub kahe (konkureeriva?) suurhaigla vahel side? Tegemist on ju südamehaigetega, kes ei suuda omal jõul reisida. Arvatavasti mäletab hea lugeja, milline kuumus ja põud oli 2003. aasta suvel, kus temperatuur oli 30 kraadi ringis, rohi pruuniks kõrbenud ja vihma ei sadanud nädalate jooksul tilkagi. Mind kutsuti Tartusse tagasi augusti alguseks, et uuesti kõik analüüsid teha (ka südame sondeerimine). Et sealne raviarst ei olnud väga veendunud, kas lisaks klapile ja kodadevahelise augu sulgemisele ka pärgarterite asendamine õnnestub, siis otsustasin ma operatsiooni edasi lükata, et veidigi kosuda. Nii ma siis sealt Tartust tagasi tulin, olles kuumusest ja vintsutustest kurnatud. Seda rääkisingi Tallinna keskhaiglas kardioloogile. 19. detsember kell 00.05. Nüüd, öösel, kõlab Tallinna keskhaigla kardioloogi otsus: mind ei saavat rohkem aidata ja ma võin koju minna. Uskumatu! Kell on viis minutit üle südaöö. Olen rabatud. Küsin, et ega mul ometi infarkti ei ole. Vastus on «ei». Istun jahmunult voodi veerel ja ei tea, mida teha, kuidas koju saada. Kõik ju magavad ammu! Valvearstil hakkab nähtavasti minust kahju. Ta ulatab mulle ühe lehe Metoprolooli tablettidega, soovitab liiga kiire pulsi puhul pool tabletti keele alla panna ja ütleb, et üle 75 ei maksaks pulsil lasta tõusta! Lõpuks lubab üks hea inimene mulle järele tulla. Mis edasi saab, on justkui unenäos. Valvetoas pole ühtegi hinge. Kellelgi ei paista muret olevat, mis minust saab. Ma suudan vaevalt hingata. Kuidas saada voodi alt kätte saapad ja need veelgi rohkem paistetanud jala otsa tirida, kui üldse ei suuda kummardada? Ja siis veel raske mantel selga toppida? On ju talv. Kott veepudeli ja telefoniga tundub kümnekilosena. Ja kuhu üldse minna? Kuspool on väljapääs? Taarun ukse poole. Ja siis lõpuks ometi ilmub (mitte minu juurde) üks noormees, vist hooldaja, keda alandlikult palun, kas ta oleks nii kena ja juhataks, kuhu minna. Ta on nii kena ja aitab õnneks ka seda tinarasket kotti kanda. Ja mul tuleb ju kodus, kus pole lifti, veel 5. korrusele kõndida. Hinge matab ja süda peksab nii, et tahab rinnust välja tulla. Hiljem selgus, et mul oli siiski mikroinfarkt südamelihase tipus! See tuvastati Mustamäe haigla II kardioloogiaosakonnas (27.–30. detsembril), kuhu pääsesin lõpuks ainult oma tuttava arsti abiga. Seal sattusin väga meeldiva tohtri juurde. Põhjalikud analüüsid nelja päeva jooksul näitasidki, et on olnud infarkt. Selle loo lõppu paneksin Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimeheks nimetatud dr Ralf Allikvee tsitaadi (Postimees 4. mai 2006): «Meie haigla tunnuslause on «Inimlikult inimesega», see määrab sihid.» Lõpetuseks küsiksin: kui vana inimene tohib loota haiglaravile ja oodata arstilt positiivset suhtumist «teeme kõik, et saaksite terveks»? Praegu jääb küll mulje, et meie riigis tehakse kõik selleks, et eakatest rutem lahti saada. Kas ikka ja jälle see neetud raha? Arvamus Peeter Mardna , Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja: Haiguslugu vaadates jääb mõistetamatuks, miks määras perearsti asendanud arst oletuste põhjal põskkoopapõletiku raviks sellise antibiootikumikuuri. Esiteks on antibiootikumikuur üldjuhul seitsme-, mitte kümnepäevane, ja teiseks ei määrata antibiootikume oletuste põhjal. Ent röntgeniuuringut ei näi patsiendile tehtud olevat. Et patsient Tartusse lõikusele saadeti, siis selle selgituseks olgu öeldud, et südameklappide lõikusi Eestis vaid Tartu Ülikooli kliinikumis tehaksegi. Teadmata on, miks plaaniline lõikus kollektiivpuhkuse ajaks määrati. Kollektiivpuhkus otsustatakse ju enamasti juba pool aastat ette, nii et seda oleks olnud lihtne teada, et sel ajal opereerida ei saa. Kuidas patsient südaööl haiglast välja kirjutati, on muidugi küsitav, säärane patsient võiks jääda jälgimise alla. Ent teisalt peegeldab see meie meditsiini hetkeseisu – iga voodikoht on arvel, tühja voodit niisama ei hoita. Üldiselt on vähemalt kolmandik ravikvaliteeti käsitlevaid kaebusi tegelikult suhtlusprobleemid. Kui kardioloog kuuleb näiteks antibiootikumikuurist, siis võiks ta kolleegile lihtsalt helistada ja küsida, et miks ja kuidas, selle asemel et patsiendile öelda, ei oi, miks nüüd nii. Arsti säärane käitumine vallandabki ahelreaktsiooni. Ja arsti selline käitumine pole hea tavaga kooskõlas. Ralf Allikvee , Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees – kliiniline juht: Üks kunagine haiglajuht on öelnud, et haigla peab olema kogukonna empaatiakeskuseks. Vähesest empaatiast tekib patsientide rahulolematus ning enamiku probleemide põhjuseks on vähene või puudulik suhtlemine. Teine aspekt on riikliku sotsiaalsüsteemi ebaterviklikkus, mille tõttu haiglal tuleb tegeleda paljude raviväliste sotsiaalküsimustega. Näitena võib tuua patsientide ravijärgse transpordi korralduse või sotsiaaltöö, mis on seotud isikut tõendavate dokumentide vormistamisega. Haiglajuhil tuleb otsustada, millises ulatuses ja kas üldse haigla sotsiaaltöö oma õlgadele võtab. Raha selle eest teadagi ei maksta. Kirjeldatud juhtumi oleme Postimehest saadetud artikli ajendil võtnud arutusele haigla ravikvaliteedikomisjonis. Siiani patsient haigla poole pöördunud ei ole. Komisjon peaks jõudma seisukohale, kas diagnoosimisel ja ravis tehti vigu. Vajadusel järgnevad järeldused ravitaktika osas ning ettekirjutused personalile. Patsientidele ja Ida-Tallinna Keskhaigla töötajatele soovin enamat vastastikust mõistmist. |
Vanemad uudised
