Johann Voldemar Jannsen: külaelu 24
01.04.2008 00:01
|
| |
|
 |
Johann Voldemar Jannsen |
|
|
|
|
Willandi makonnast (kohha nimme jättan nimmetamatta) kirjutab üks mees nenda: S. waldas ellab üks mees, kes tük aega poismehhelt perred piddas, agga üht ello ellas, mis 6. käskoga ni vähhe kokko sündis kui tuhk silmaga. Temmal olli se rummal viis, tuld ja õlled kokku panna, ja see kõlvato kombe polle meie tallorahwa jurest weel ammo mitte kaddund. Agga surem hulk sest pahhandussest, mis sähhärdune kõlwato pruuk kasa toob, saab perre ja maiawannematte rehnuti peäle.
Kuida peäsid nored poisid sui aial ösel möda külla tannawaid ja honepeälsid hulkuma, kui maiavannemattel õigel aial silmad lahti ja, kui tarwis, mõnni kord ka piits
peus olleks? Agga seeb se on, nago sedda saggedaste wannematte suust kuuldakse: «Olgo peäle, eks olle nore innimeste nalli; olleme isse ka nored olnud.» Tohho sõg-
ge, sa olled noor olnud, olled ennast rummalast peast täis rojastanud ja tahhad nüüd noremattele sedda samma lubbada! Kus so ristiinnimesse au ja arro jänud?
Selle läbbi, et mõnni wanna rummal pruuk kaua on sallitud ja kegi sedda ennam immeks ei panne, ei sa ta mitte parremaks. Wanna mädda haaw ihho küljes ei parrane sest mitte, et sa temmaga ammo jubba harjunud olled. Ösine noorte innimeste ümberhulkuminne on meie tallorahwa jures weel üks nisuggune mädda haav, mis isse ennesest ni vähhe parraneb, kui sigga wilja ammeti mahhajättab.
Agga kus meie S. walla mees jäi? Sesinnane mees, J a a k on ta nimmi, kes ösel ümber lendas. Igga öse maggas ta isse tallus, kunni vimaks naese võttis. Jago maia olli kül rikkas maia, aga Jagust ennesest põlnud suurt asja. Ta surem sõbber olli üks wanna josik kõrtsi tüdruk, kes jubba kuus walda olli läbbi teninud ja sepärrast «kue-walla-Kadriks» hüti.
Sellega ellas ta ello, mis koera nähhä ei kõlbanud. Kord ollid teine teise kaelas, kord karwus kinni. No kuida ööldud, vimaks võttis Jaak naese, ja rummal naene läks ka ennem Jago warra, kui Jago pärrast. Nüüd olli häbbematta Jagul kaks naist ja laulatud naesel olli koera ello. Öppetaja kutsus tedda ennese ette, agga mees ei läinud enne, kui kohtomees tedda nago mustlane pörsast paela otsas senna wiis. Assi anti wallakohto holeks. Jagule wöeti paar korda püksi möeto, laulatud naene pallus ta eest, pordo naene naeris, ja temma abbiello on praego üks raisko läinud assi.
Wata, Postimees, nisuggusi asjo on meie seas weel saggedaste leida ja ma ütlen ueste: neid olleks paljo wähhem, kui perrewannemad parrem omma maia rahwa ülle möistaksid wallitseda. |
|
|
|
|
