Võrokesed teevad esimese päris oma laulupeo
01.04.2008 00:01
Eva Kübar, Postimees
Eestlane arvab, et tema laulupidu on väga eriline kultuurisündmus, mida teistel rahvastel pole. |
| |
|
 |
Uma Pido maskott: hiiglaslik parmupill.
Foto: Sille Annuk |
|
|
|
|
Võromaa mehed, teadagi, ei saa eestlastele alla jääda: muidugi peavad nad oma mägede jalamil korraldama umakeelse peo koos uma rahva ja ainult uma lauludega (ei mingit eesti keelest võro keelde ümberpanekut).
Et teadmine peo kohta ka pealinna jõuaks, sõidutasid võrokad Triinu Ojari eestvedamisel salga ajakirjanikke pealinnast väikese mikrobussiga Võrumaale pressiüritusele.
Juba bussis teel Rõuge rahvamajja Võru Teatriateljee lavastust «Võrumaa rituaalid» vaatama laseb kohalik kirjanik Jan Rahman hansapudelil ringi käia. Väikeses hubases rahvamajas on ahi köetud ja kohvilaud kaetud. Pealinnast saabunud ajakirjanikele pole palju vaja, et Võrumaa-imestust tekitada. Juba ainuüksi plastpudel kirjaga «Rõuge vesi» paneb mõne silmi pööritama.
100 meetrit fotopannood
«Võrumaa rituaalide» lavastaja Tarmo Tagamets on ühtlasi ka Uma Pido üldlavastaja. Mees rõhutab kohe, et tavapäraseid suurejoonelisi tantsumustreid Uma Pidol oodata ei maksa.
«Minu arvates on folkloorne tants aegunud,» konstateerib Tagamets. «Mina teen rohkem sellist visuaalset etendust, et koor ei ole kindlasti mitte ainult koor laval. Kasutan rahvamänge, mille ma lavastan teatraalseks – näiteks köievedu.»
Tagamets rõhutab, et eelkõige on Uma Pido eesmärk jõuda Võrumaa enda inimesteni, hoida seda võru asja, oma alguspunkti. «Ma näiteks ei arva, et ma peaks minema kaasa karjuma, et Tiibet vabaks!» räägib Tagamets.
Õhtul juhatatakse kõik see mees loomulikult suitsusauna. Võrumaa ju. Jutt kisub juba filosoofiliseks ja näha on, et üritus täidab eesmärki – Võrumaa eluolu ja oma keele säilitamine paneb pealinna kirjatsurade mõtted mõlkuma.
«Aga kuidas teil ikka on õnnestunud säilitada see niivõrd eripärane keel?» uurib rahvusringhäälingu reporter Sven Paulus saunalaval juba mitmendat korda.
Võrumaa mehed ei mõista selle peale suurt midagi kosta – räägime ja nii ta säilibki.
Haanimaa mehed (kes end mingil juhul võrokestega ühte patta panna ei lase) on aga hoopis sitkemad tükid. Juba15 aastat tagasi lõid nad oma Haanimiihhi nõvvokoja, mis kaitseb oma põliskultuuri. Näiteks võitlevad nad selle vastu, et Haanimaale enam uusi talukohti juurde ei tehtaks ja maad täis ei ehitataks. Oma sõbrad on haanimeestel igas erakonnas ja ka religioonis.
«Meil on budist, mõni kristlane, maausulistega saame hästi läbi,» räägib pikkade hallide lokkidega linases rüüs Haanimaa mees Alvar Vodi. Tõsi, tema räägib küll ainult haani keeles, muid keeli ta ei tunnista. «Eesti keeles on 90 protsenti vahtu, aga meie keeles on veel vägi alles,» märgib ta.
Ka oskab Vodi õigesti lammast tappa ja teab, et Tagametsa «Võrumaa rituaalides» tehti seda kindlasti valesti. «See lammas oleks ikka pidanud seal väga palju siplema,» märgib haanimees. «Lammast tapetakse ikka nii, et tuleb kaela peal sooneke üles otsida ja sinna susata, nii et tal veri kohe pähe läheks.»
Laupäeval jätkub aktsioon põhimõttel «teeme ise oma kätega», kogu kamp sõidutatakse Võrumaa sepa Peeter Reemanni juurde ja igaüks saab oma käega toksida sisse ühe tähe hiigelsuurele parmupillile, Uma Pido maskotile. Kokku tuleb tähtedest laulupeo moto «Ku keskkotus kõva, sõs ladva` laulva`».
Edasi rändab hiigelparmupill koos ajakirjanikega Võrru, ostukeskusesse Kagukeskus, kus avatakse fotokunstnik Peeter Lauritsa 100-meetrine fotopannoo «Lõunõhummogumaa».
«Kaubanduskeskus on kirik, meie aja kultuurikeskus,» kõneleb Laurits. «Siin käib kõige rohkem inimesi oma puuslikku kummardamas ja mina tegin oma puusliku ka siia.»
Pannool on kujutatud erinevaid Võrumaa inimesi ja needsamad pildid ehk pannoo «tükid» tulevad ka Uma Pido plakatitele. Inimesed piltidel sisendavad oma arhailise atribuudiga väge: neil on käes kirved ja sirbid, kõik on aktsioonis, Aapo Ilvesel on jalas punased sukad ja seljas trikoo.
2000 võrokest korraga
Kunstiteose tegemiseks korraldas Laurits enda pool Kütiorus kahepäevase fotosessiooni. «Elasime lihtsalt stuudios ja mängisime mänge, lõõpisime ja viskasime nalja. Kõik oli vabas vormis, keegi ei pidanud midagi tegema ja etteantud stsenaariumi me ei kasutanud,» selgitas Laurits.
Pannool ilutseb ka kohalik lauluema ja karismapomm, Uma Pido üldjuht Silja Otsar – paljaks aetud pea, punaste raamidega prillide ja erepunaste kontsasaabastega koorijuht ning Parksepa keskkooli muusikaõpetaja. Tema paneb laulma kõik need 2000 inimest, kes Uma Pidol üles astuvad.
Suur probleem oli peo korraldajatel meeste leidmisega, sest isetegevust teevad ju teadagi peamiselt naised. Sestap korraldati aktsioon «mehed metsast» – kuulutused Võrumaa Teatajas ja isiklikud värbamised – kõik ideega rohkem mehi laulupeole meelitada.
«Enamik on ikka laulnud kas või kuskil asjaarmastajate koorides ja ega meil ei ole ju ka päris superstaari võistlus,» julgustab ta. «Ja nad kuulavad mind päris hästi.»
Laulupeo aktsioonist väntavad Jaanis Valk ja Erik Norkroos ka dokfilmi.
Uma Pido
• Maailma esimene võrukeelne laulu- ja rahvapidu toimub 31. mail Võru linnas ja Kubija laululaval. Üles astuvad koorid Võru-, Põlva- ja Valgamaalt. Registreerunud on 2000 lauljat.
• Kavas on võrukeelsed rahvalaulud, rahvalikud laulud, klassikalised koorilaulud ja uuemad kooridele seatud laulud.
• Peo lavastab Tarmo Tagamets, kooride üldjuht on Silja Otsar, kunstnik Maarja Meeru
Vaata www.umapido.ee.
|
|
|
|
|
