Need on Valter Ojakääru enda aktiivsed aastad muusikuna. Enamiku muusikutega, kellest ta kirjutab, oli tal isiklikke kokkupuuteid, paljudes ansamblites ja orkestrites, millel ta peatub, oli tal endal au mängida saksofoni. Vanameister ise nimetab raamatu eessõnas seda teekonnaks eesti levimuusika arenguteel, märkides, et ei saanud neid lehekülgi kirjutada muretu sulega, kuna võõra võimu all oldi sunnitud laulma võõraid laule. Aga samas olnuks ka leinaviiside veeretamine kõik need viiskümmend aastat Ojakääru sõnul liiga pikk aeg. Elud tahtsid elamist ja rõõmud tundmist. Suurem osa enam kui kuuesajaleheküljelise raamatu mahust on siiski pigem kiretu faktide konstateerimine – nimeloetelud ja faktikobarad. Ülesehituselt on teos nagu seeria teine köide üsnagi omapärane sulam autobiograafiast ja teatmikust. Nagu oleks kaks raamatut samade kaante vahel või mitu kaardipakki üheks segatud. Ainuüksi nimederegister võtab enda alla ligemale viiskümmend lehekülge. Materjal on struktureeritud osalt periooditi ehk kronoloogilises järgnevuses, kuid põhiliselt liikudes mööda tollal tegutsenud ansambleid ja orkestreid. Seepärast esineb ka üksjagu palju kordusi, sest läbitakse samu sündmusi ning tihtipeale olid võtmefiguuridki kollektiivist kollektiivi samad. Aeg ja ruum, milles muusika kõlas, oli kõigile üks – vastuolude ja traagika/koomikaga põimitud Nõukogude aeg, kus ühelt poolt vajati suures koguses kerget muusikat massidele ja teisalt suruti osa stiile ja nähtusi jõuga maha. Vastuoluline ja vahelduv oli ka suhtumine jazzmuusikasse, mis oli Valter Ojakääru ja tema sõbra Uno Naissoo ühine kirg ja armastus. Viimane on raamatus kõige sagedamini esinev nimi. Infoga tihedalt laetud «Sirp ja saksofon» ei ole kerge ajaviitelugemine. Siin ja seal on küll kirjeldatud muhedaid ja naermapanevaid seiku muusikuelust, kuid õigem oleks seda pidada pigem teatmeteoseks kui ühe tumeda aja kajaks. Raamat «Sirp ja saksofon. Eesti levimuusika ajaloost 3» Valter Ojakäär Kirjastus Ilo, 2007, 660 lk |
