Lääne-Virumaal Põima farmis sõnnikusse uppuvate ja nälga surevate loomade fotosid teisipäevasest Postimehest vaadates läks mul süda pahaks. Teadke, et see armas punase-valgekirju vasikas, kes üleeilse Postimehe 6. leheküljelt vastu vaatab, heitis veel samal ööl hinge. Paraku pälvivad loomad avalikkuse tähelepanu vaid siis, kui mingi õnnetus juhtub. Nälgivad lehmad, murtud jalgadega koerad, ilma hoolde jäänud lambad või siis hobused, kes hooldamatusest jalgu alla ei võta. Selle üle, kui palju on Eesti linnades hulkuvaid koeri ja kasse, ei imesta aga keegi juba ammu. Euroopa Liidus on nii kodu- kui põllumajandusloomade kasvatamine, hoidmine ja transportimine päris põhjalikult reglementeeritud. Näiteks on ette kirjutatud, milline temperatuur peab olema sigu või lehmi vedavas veoautos; kui kaua tohib looma kinnises kongis vedada ning kui kaua ta pärast seda puhata peab saama. Kes vähegi mõelda viitsib, see saab ka aru, miks loomade kohtlemiseks nii täpseid reegleid tarvis on – erinevalt inimesest puudub seal või lehmal võimalus valida, millise bussiga ning millise firma autoga ta sõidab. Inimesel on lihtne – valida võib odava ja tagasihoidlikuma ning kallima, kuid mugavama teenuse vahel. Lehm peab aga ikka ronima sinna autosse, kuhu ta aetakse, või maha selles postivahes, kuhu tema ohelik kinnitatakse. Tavaliselt on vähemalt loomapidajad sellest aru saanud. Keskmine laut on Eestis õnneks korralikult kasitud ning keskmine koer võib magada kodus vähemalt puhtal põrandavaibal radiaatori juures. Põima farmis juhtunu aga kinnitab, et reeglid loomade pidamiseks ja võimalused nende vastu eksinute karistamiseks peaksid olema veelgi karmimad. Selge on see, et olukord ei läinud Põimal hulluks mitte üleöö, vaid juba enam kui aasta tagasi. Inimesi, kes sellest teadsid, oli rohkem kui üks, kuid hoolimatute loomaomanike korralekutsumiseks ei teinud keegi õieti midagi. Kärehäälsemad loomakaitsjad küsivad nüüd, et kuidas oli sellistel omanikel võimalik saada veel ka üle miljoni krooni põllumajandustoetust, mille üheks eesmärgiks on ju ka loomade heaolu parandamine. Küsida võib muidugi ka vastupidi: mis oleks juhtunud siis, kui seda toetust ei oleks maksumaksja taskust antud – võib-olla oleks olukord siis veel hullem olnud? Järeldus on aga ikka üks – kuigi lehma või sea pidamise mõtteks on lõpuks ikkagi inimese toidulaua katmine, ei tohi teda tema eluajal viletsuses hoida. Iga õigus peab tähendama ka kohustust ja vastutust. |
kõik galeriid
